tahaks kalli, alati tahan..
Lihtsalt ole, naerata, seisa vastu.
Kuula, ela, pea vastu.
Ära mõtle, usalda vaistu.
Ära pane tähele,
tunneta .. APPI

MIS TOIMUB ? Oeh,

Mind taaskord valdab see tunne,
kus kirja panen tähed et avaldada mõtted.
Ma nüüd vist meenutan hulle,
see pole esimene kord kui nii must mõtled.
Ütle jaa või ei eriti ei loe,
piiksu või krääksu, tee mis tahad.
Mind võta kui raamatut ja lihtsalt loe.
Ma sooviks seda, sest tunnen end tundmatuna, kuid see pole see mida tahad.

Viskab vist kopa ette, sul ei mul.
Asi on käpas, oskan olla Mental.
Vajan vist abi, kust ma alustan ?
Ütelda on palju, milleks ma pean kasutama sõnu ?
Lihtsalt mõista,mõista,mõista....

Ta naeratab nagu päike,
vihastada ta ei oska, kuid tast ei puudu äike.

Mida ma teen, oma kohta ei leia.
Kasvõi karjuks nüüd kõrist,
Halleluuja.

Väsinud sinust, väsinud temast,
väsinud keskkonnast, väsinud maailmast.

Kivivise.

Paljakäsi voolin, et keegi minust hooliks.
Oma elu aina paremaks, et ei peetaks mind halvemaks.
Ma pean vastu nüüd, kuid ei kanna ma rüüd.
Ära sõnu mu õnne, avan su paela köögipõllel.
Ma pole pealetükkiv, mu areng on hakkiv.
Sa mind mõista püüa, kui ma appi hüüan.
Ma pole kõikvõimas, kuid tihti end võitmas leian.
Endiselt ma voolin, et keegi minust hooliks.
Ma püüan nii väga, ma ei kasuta väge.
Ma sõbralikult palun, ole mu sõber, ma ei hala.
Sind ma tõesti vajan, kas sa ei kuule mu kaja +
Kas end tõestama pean, et mitte olle üksinda seal ?
Enam ei mäni rolli, kui meenutan lolli.
See luule lõppeb kehvalt, sellest olenematta saabub võit nii vahvalt.
Ma mõistan sa ei hooli, muidu ei pilluks sa nooli.
Mind vaid haavata tahad, mu ended on halvad.
Ma ei kurda enam sulle, sa ei avalda muljet.
Lase kuul endale pähe, ma ei taha sind näha.
Sa rikkusid fantaasia, mine surmaga kaasa.
End ma enam muuta ei püüa, ka appi ei hüüa.
Sa panid mind pettuma, ära hakka nüüd sekkuma.
Paljakäsi ma ei vooli, ma taha et sa must hooliks.
Kao mu mõtteist, oled muutnud üht-teist.
Lähen eluga edasi ega vaata tagasi.
Olen edukas ning sinust sai proosa menukas.

Aitäh

Ajaloo tunni inspiratsioon, kuid ma pole rahul, viimasel ajal ei kuku hästi välja need mu luuled.. :/
Justkui Mures.

Täpselt selline tuju on,
et puistaks südant kellelegi.
Aga milleks?

Mul kergem hakkaks,
ning ekstaasi ma satuks.
Ma pilluksin sõnu,
ja jutuga nakataks.
Kas pole see mitte parim,
kui avatud olla,
näidata tundeid
ning paika panna riim.
Ehk iga kord ei õnnestu,
olen aus ja otsekohene,
ei viska pastakat,
ma ei ole mannetu.
Nüüd ma tahaks,
sõnadega rabada,
olla see kõik,
tähelepanu ei paneks pahaks.
Kuid jutustada kõigest,
ja nüüd..
Tekib raskusi või jaa ?
Rääkida tõde, vale või õigesti?

Tekib vist kalduvus,
ma kaon,
sosistan sulle kõrva
ja sisistan ka.
Eip, see pole masendus,

Jah, peale tuli tujutus.
BYE MY LOVE!

Sessioon, pisuhänd ja intergreerumine,
ma ei tea nende sõnade tähendust.
Ma mõtlen ja konsentreerun,
ei ma ei tunne teadmist ega ligilähedust.

Need pole ainsad mida ma ei tea,
küll see välja tuleb ja silmad ette teeb,
kui tühi võib olla üks inimpea,
ma loodan et kustudad oma mälu, mind targaks teed.

Nüüd igakord kui mind näed,
uus arvamust minust mul endale avaldub,
ma avan sulle peopesa, avan käed,
taaskord kohtud minuga, tarkus kahvatub.

Kõnelen, vaid temale.
Ei õhka tast emale.

Näen, ta naeratab.
Oma elust ta pajatab.

Silman, ta kaob.

Sul on salajane koht.
Mõnele on see salajane, mõnele mitte niiväga, sest mõnel on võluvõti.
Uksi ei prõmmutata.
Seda tehes hakkavad seinad pragunema.
Kokku laguneb kogu kupatus.
Ära riski.

Tema, kõik meie ümber.
Nööpnõel, veeämber.

Kujutletav, mitte keegi.
Vahel ehtne teine kord ei keegi.

Teda ei ole, ta on olemas.
Minu peas, kolletamas.

Porgandpaljas, eskimo.
Mulle aitab, tõesti.

Ma olen Skisoooooooooooooooooooooooooooooooooo.

:)

See on vääritu pasanteeria,

mis mind kuradit valdab,

persse see homofoobia,

sind lits ma salvan.

Välja sest sitast,

ma elan nüüd kosmoses,

pane parem ketast,

möödunud oled kusehoovusest.

Värdjas hakka mõistma,

sind ei rahuda ka vitt,

seent nähes hõiska,

sa käitud kui kärvand titt.

Võta üks tross,

end piidrit üles hakka pooma,

unusta kondoss,

madu sinus nagunii roomab.

Sa sünnitad vaid hävikuid,

oled paras taun,

las preester otsib salmikuid,

sa surra võiks maun.

Ära aja mind marru,

soeta endale kirst,

viskan su kärru,

kingiks pähe on surutud rist.

Mumifitseeru pederast,

sul head ööd ma soovin,

see kaart on minu mast,

su laiba jäänuseid juba ülehomme roogin.

Kao mu silmist,

oled piinav debiil,

Su kustutan pildist,

sa haised kui liim.

Ilu sul puudub,

peida end ära,

Mulle nüüd tundub,

sa vist suridki ära.

Ei mõelnud öeldut absoluutselt, võtan sõnad tagasi, see oli tühipaljas väljaelamine ja eikellelegi suunatud. Mulle ausaltöelda ei meeldi midagi taolist, koledat öelda, vabandan ise-enese ees ning kahetsen juba praegu. See on häbiväärne, miks ma seda tegin ? ma ei tea.

vahest äkki see marionett,
keda poob su kett.
sa kaela pane nöör,
maronett teeb tagasi ütle:" Yes, söör. "

sa ütle mis tunned,
ning see vastus mida kuuled,
see marionetti piinab,
saad aru sa ei hiilga.

nüüd alandlikult hinga,
muidu elu annab kinga.
eemalda see ehe oma kaelast,
uue elu leiad sest laekast ---> Hehhee, tüng !

See on see armastus, mis segi lööb pea..
Ja nii ta võtab mul käest kinni,
et ei märkaks mu rahulolu,
pigistan ka silmad kinni.
See sära pole kadunud veel mu silmist,
kuid möödunud on aeg,
veel kontrollin hingamist.
Kas tärkab minus armastus,
see hästi ei lõppeks.
Enamasti ju "Ei" on vastus.
Teda tundnud olen suvest,
kas nüüd ta siis ärkab,
oli ennem tal petlik seljas vest ?
See võib olla tühipaljas flirt,
kuid mind kui mind, see puudutab.
Või ongi see tema kui tema ja minu kui minu vaheline flirt?
Küsida võiks ju otse,
ent ma paljastaks end,
oma hinge ma parandaks, laoks kokku kui klotse.
Siiski pole ma ainus,
mind on siin maailmas veel,
ehk on ka tema tükike minust.
Ütlen ma politseikutile?
"Anna talle teada, kes tegelikult olen.”
Tema ju teab, või jätaks viimasele minutile?
Asi kui areneks, siis ikka edasi,
kuni teada saab ta tõe?
Mind ta unustaks, läheks ajas tagasi..

Ei ole eriti rahul praegu sellega siin.


[Ja nii ta võtab mul käest kinni,]
[oma tundeid püüan varjata,]
[peaasi et liblikaist ma nüüd ei karjata.]
[Sära peidan silmist, pigistan silma kinni.]
[Huvitav, kas ta ka teab kellega tegu?]
[Mida arvan temasugustest,]
[et leiab end mu unistusest.]
[Kuidas tõuseb lootus, kui mängin tõde või tegu.]
[Huvi võib tal olla, ehk on ka mul, kuid tegelikkus?]
[Ma hammustan huult,]
[kui olen head vastust kuuld.]
[Raudselt on see kõik vaid ta artistlikkus.]
[Unistan aina, kui see kõik oleks võimalik,]
[Mida ma teeks?]
[Üsna kindel, et seest ma keeks.]
[Aurustunud hapniku mullid tõestaksid, et oleksin õnnelik]
[Keemia mu sees avalduks,]
[ma poleks muud kui liblikavabrik.]
[Kuid kui saan taaskord lüüa? Ma Äbarik.]
[Laiali, kõigi ees ma valguks.]
[Ütle nüüd jaa, ning mõtle seda,]
[anna mulle võimalus avastada ennast.]
[Äkki minagi petan end, sõltumata kellast.]
[Oled sa see õige, või otsin ma keda?]
[Veel kord mainin ja unistan ma,]
[Ma ei teagi kas sind tahan, kuid kogemust ikka,]
[ära ma sind ei kasuta, soovin hoopis end tundma õppida.]
[ole mulle ekperimendiks, mis seal siis ikka.]

25 jaanuar 09

25 jaanuar 09

Pealkirjata

Mind tabab su armsus,
kui pilgud su silmadest ütlevad just seda, ning see tekitab tunde,
et sooviks vaid olla su kaisus.

Kas on see lootusetus,
kui siiski roomad tagasi sina, mulle jääb vaid
meievaheline unistus.

Ma ei soovi kordust,
et kahekseksin taas, kui lasen sul minna,
jään üksi.

Sest iga teine persoon,
siin maamuna peal ei tekita tunnet, et su pärast end
või täiski joon.

See raskus ju paiskab
otse näkku, süütunne, isegi lumi pole nii raske, mis talvisel aal,
näkku tuiskab.

Mu kannatus on raugemas,
ma enam ei jaksa, oleks olemas vaid siht ja tee,
juba oleksingi ma minemas.

Su armust ei kannata,
kui tean, et olen ilma, Miks on see nõnda raske ? veel seisan jalul,
kuid õige pea juba pinnata.

Maapind kaob, toob kaasa magnetismi,
see mu südame haarab, vaid põhjus et..
Ma ei kannata.

Pole olekut muud kui kalgilisus,
pole anda ega võtta, sest see süda ju mulle,
kuuluda ei saa.

Lasin lahti oma elust,
ma istun nüüd mullis,mu mõtted vaid paberil, ilma jään melust, kuid mind ei huvita,
SEST SINA EI KUULU ENAM MULLE.

Rahulolematus, sa oled sitakott,

jah mõtlesin mitte keerutada.

Otse ma sulle ei ütle, sa ei vääri seda,

aga milleks sind enam meenutada?

Vaid üks ülelaskmine,

võiksid siis maybe näidatagi,

veidike kaastunnet ?

Tunnistada, inimlik on eksimine.

Kuid Ei, sa oled tähelepanematu,

omas optimismis sa elad,

vaata, ümberringi maailm on reaalne.

Sa olid asendamatu.

Jah ma tean, ma läksin,

süüdista mind, äkki ma vääringi seda.

Minul on vast aseaine, kui minu tunded,

see pole paber mida kõigest faksid.

Vaata mu sisse, need pole tavalised,

mu tunded on küllased, pole raiskamiseks,

Pole taaskasutatavad, ega ära kasutamiseks.

Milleks siis ? Õige kummalised.

Tean ju isegi, sa ei mõista mind,

võibolla hoopis mina, omas maailmas.

Reaalsusest kaugel, loodan liiga palju.

Sinu silmas palk, oma silmas pind ?

Praegune aeg, ma vahetaks välja,

kas unustan sinu, või otsustad sina,

anna mulle aega, pööra tähelepanu.

Luba mul olla sinu, ma ei tee nalja.

Vigu on kohutavalt palju,

kuid sa tead et ma armastan neid kõiki.

Milleks sa siis ..

Ahh,

Paljud korrad ma lõpetan enne lõppu, ma pole endine.

Kui varem lõpetasin pingutuse ja spurdiga, ma olen muutunud.

Kas teie panete mu alla andma ? Andke vabadust!

Need some thinking time, for real.

5. november 09

Vaevalt usutav, et ta kuulatav on.
Ta kõne on piin.
Närvisüsteem, ausõna, üles ütleb.
Lõpeta see vatramine, sa plärised.
Sind ei paranda liim.
Justkui katki, sina, kramafon.
Veel paar sõna, ma pistan jooksu.
Paota suud.
Ja kuul su revolvrist peakolus kumiseb.
Vaevalt ma naljatan, pigem suren enne.
Ei midagi muud.
Sina ja elu, mõistmatu ebadrlus.
Vahest mõtleksid nüüd enne, vaikid.
Nagu Tõmblukk.

Kukusta suu, ära kõnele enam iial.

Ma needa sind ei taha, jääksid tummaks.

Justkui marionettnukk.

Sul vaid liikumatu suu.

See punane kriips su aegunäinud näol.

Jumal tänatud
Täiesti liikumatu, sa polegi värd.

:)

Enelin [ sometimes it feels like i miss you ] ütleb:
ma ütlen lause ja siis sina, teeme riimi
Liis// ütleb:
ma ei oska
Enelin [ sometimes it feels like i miss you ] ütleb:
vaid üks värv mul msn-is,
värvi ma ei tea,
mis su lemmikvärv on ?
Liis// ütleb:
polegi
Enelin [ sometimes it feels like i miss you ] ütleb:
polegi sa vastad,
mis ma nüüd teen ?
kõik muu on ühte värvi
ja sinul puudub värv.
mingi rumal lüüriline teks,
mind siin msn-is valdab,
kas sa mu klaasi midagi pildusid ?
nagu joonud alaealine,
siin tarka püüan panna,
kas avaldan muljet või jaa ?
Liis// ütleb:
:D
Enelin [ sometimes it feels like i miss you ] ütleb:
Nüüd sa ehk vaikid,
ma sind ei kuule,
arvamus sul ei puudu,
ma saan hullupaberid
Ah aitab naljast,
nagunii sa ei mõista,
appi võin karjuda
või niisama hõiskan.
panid sa tähele ?
alles esimene riim,
paneks vist kirja ?
ei tuleb veel!
tuleb ka paremat,
sa ära ära mine,
kuula mu juttu,
kohe osaliseks saad.
Nii naljakas siin olla,
endiselt sa vaikid Liis.
Said pihta ?
sisenesid hoodi,
ah viska viis.
Liis// ütleb:
xd
Enelin [ sometimes it feels like i miss you ] ütleb:
see hood siin,
on see lüüriline tekst.
kui tähele panid,
läheks teeks üks tex-mex ?
See toit mul ei meki,
praadisid ju kartulit,
kui tunneks vaid lõhna,
juba nööbiksin mantlit/palitut.
kajaga saada nüüd teele see kõla,
et vaikiksin ma
ja peataksin möla,
Liis// ütleb:
Vist siiski mitte
Enelin [ sometimes it feels like i miss you ] ütleb:
ah kellele seda vaja,
vaid enesele.
Harrastus lõbuks
ja lahedale elukesele
okei tore,
ma kukkusin läbi,
veel üks fail,
teed mul häbi-häbi ?
esimest korda,
kohtan situatsiooni,
se pole laul
ega ma ei keera rooli,
see on enneolematu,
ma msn-is riimin,
nagu mingi räppar
trollipeatusest siilis.
Äki ajasin sassi ? ,
su ema on tšiilist,
iga päev näeb vaeva,
et mööduda miinist.
Liis// ütleb:
:D
Enelin [ sometimes it feels like i miss you ] ütleb:
Jätkata ei viitsi,
mul valutama paneb pea,
kuis lugu välja kukkus,
kas õige hea ?
Kogemus nüüd olemas,
vahest teinegi kord,
ole msn-is
siis jätkan mu lord.

Wednesday, October 21, 2009
Ta istub need tunnid,
ta istub need päevad,
ta istub need nädalad,
ta istub need kuud.
Veel jäänud on 4 perioodi,
saan ma tähelepanu,
murrab ta salakoodi ?
Veel istun ma eesti keeles
veel istun ma kirjanduses,
veel istun ma muusikas,
veel istun ma kunstis.
Ta isenes mu õhuruumi,
ma tunnen ta aurat,
vaateväljas silman ta huuli.
Veel veidike tähelepanu
ja ta murrab mu jalust,
kaotan tasakaalu.

Ja nii ta keksib, mossitab ja piilub,
ta hiilib ja jälgib ja eirab.
Lootes tema sarnasusele, ta seda meelega teeb.
Nagu mina ta väldib silmapilku, mil piinlikusest maha keerata pea.

Kuu pealt seistes nüüd näha võid,
vaid igavusest siin ma riimi sean.
Ma tunnistan seda, varjata pole põhjust,
riimidki mul nii sarnased tunduvad.
Miskit viga mu peas, kurikaga lõid?
kõik nii sarnane tundub, olema nii peab ?
Veel kirjutada plaanisin mõningaist asjust,
mis pikemat aega peas mul undavad.

Kuid pöörates tähelepanu, kallale asuks,

.. piiks, piiks,

Mis nässu läinud see metsa poole kaldu, ma enam ei jaksa kõverdada.
Amadeus.

Istun kahe meetri kaugusel telekastist,
istun maas rätsepistmes.
Kaarte käes pole ühesti mastist,
krõpse mai söö dipi kastmes.
Tee mu ees on mustast purust,
pult lebab eest on puhta plastist.
Voolitud olen, kui vahakujuks,
inspiratsiooni said vist mcm-st.
Mtv-s tantsushow sai otsa,
tee mu ees veel jahtub üha enam.
Väljastasin lusika, metallist osa,
tee nii püsib, kuumeb, kenam.
Mesi mu teelt see lauale asetus,
meenus mulle kõlakastist Jonas Brothers.
Suursune eile, kadunud masendus,
end valmistan vaimult, muidu needs some tohters.
Plaani pold teha, väikesviisi riimi,
blogi ma alustasin, elust ja enesest.
Kas tundub ainult, või lahti olen liimist,
Kinga sain tunda, peksa, põhjustatud Helenast.
Eriti erakordelt viisilt ma kirjutan,
stiililt ma eitea, kaotasin kompassi.
Algusest pean alustama ? Stiili vist harjutan.
Ehk ma eksin, kuid ära tõrgsalt passi.
Televusserisse paigutas end real world,
aeg see lendab, teed joon kui morssi.
Mõttes mind tüdruk korda 2 möönab,
tee on jahtunud, meenutan Jorssi ?

13 August 2009

Kepardile

Mõtted ma kaotasin,
kuid ma ei heida pead.
Sind endiselt endale ihaldan.
Ma ütleks tuhat sõna,
et väljendada end.
Sõnu leida on raskem
kui viljatera künast.
Kohtuda sinuga homme
mekkida su huult
me ei teeks muud kui
vaid ignoreeriksime tuult.
Otsekohesust korjan põõsalt
Vale. Korjata ma armastaks kuid sinnani ma ei jõua,
Ehk õpetad?
Tundes kõiki su lilli
ka mürgiseid teisi
sa mu eksiteele viid.
Ma pole ju lill,
veel vähem sinu oma.
Lilli sa omad mina
olen nõges, Piimanõges.
Sa räägid ja justkui
unistad kõrvetusest
Kuid kas siiski lilled su sisemust peegeldavad?
Laps küll ütleks et nõges on lill,
õied ju on ehk loeb ka minu
lapsemeelsus.
Võiksin olla su lill.
Aega veeta su silmapaariga
ma hetkel vajan vist enam.
Sa ära varja end prillitoosi sisuga
sa näid nii hellam.
Silitust kuditust su
kätelt igatsen
kuid kas oli see siiski sinu
maailma läbi liigutatud käsi?
Ning mõtlen ma promillivaba kodukanti.
Seni on vast puudu
tuld sest ajast,
ma muidu ei ohiks,
ma muidu ei kahetseks.
Improvisatsiooni pean tajuma
su embusest ei eralduks.
Ma igatsen sind,
kuid ma vaid vist mõtlen nii.
Äkki ei igatsegi ja mõtlen
lihtsalt hullusest su peale.
Pole ju unustatud need korrad
kus segaseks mind tembeldati.
Kuid kirjuta mulle laul
või filmi mulle kaader, et näeksin ma meid.
Panna püüaks tähele.
Tema ju teab,
kuid püüan ka mina.
Siluks kõik mullikesed sel kilel,
lõpus laseks alla kui liugmäelt
mis libe ka libestitta
ning avastaks siis
et lõppu ei tulegi.
Kõigest oli on ja jääb üks sidrun.

Thursday, April 2, 2009

Veiderdus

Nüüd ma hakkan alles taaskord mõistma,
kui kuradi palju ma siiski sind armastan.
Võin valada pisaraid, neil liuelda lasta,
kuid siiki ma tunnen kui palju sind armastan.
Ehk liialt ma mõtlen, et hoolid vaid teistest,
me kaugeks oleme jäänud ja üksteist ei tunne.
Ma ootasin seda aega, see polnud test,
ma tahtsin teada, kas hoolivust veel tunned ?
Olengi dramaatiline, kuid selline on mu iga,
heas näen halba ja halvas halvemat,
Ma ei lõpata unistamast, et oled minuga,
mu kõrval ja mu sees, et ei tunneks end ma halvemalt.
Nii tihi möödub päevi, kus teineteisest ei kuule,
justkui ei hoolikski, ei leia me aega.
Tahaksin siiski saata sulle tuule,
sõnumiga, et leiaksime endile aega.
Me koosveedetud aeg on üürike,
kuid pea hindamatu on selle kvaliteet.
Ma võin olla tasane, ehk kohati ullike,
kuid siiski teen vahet mis on "hea" ja mis on kvaliteet.
Naudin ma me aega vaikuses, sõnu ma ei vaja,
ära kohku ega oota, et lausuksin mõnda.
Su südametukset ma püüan kui kaja,
sest armastust ma tunnen nõnda.
Ma ei soovi öelda, mul rikkuda võib oleku,
ajan sassi oma mõtted, unustan oma hetked.
Võin öelda, et oled kui kuu,
kuid see pole see mida mõtlen hetkel.
Seda tunnet mu sees, on võimatu väljendada,
ükski sõna mu tunnet ei kata.
Hetkelgi olen ma raskuses, ei suuda seletada,
mida öelda ma tahaks, sind üllatamata.
Komplimente võin laduda,
kuid tuhanded sõnadki ei korva.
Seda tunnet, mida kõik maailmasõnadki ei suuda asendada,
Sõnad on kui meepotis tilk tõrva.

Need read siin ebaharilikus järjekorras ütelda võivad ehk ainult ühte.
Sõnad rikuvad ära mu tunde, sest see tunne on küllane, kuid sobilikku sõna pole ühte.
" Anna andeks ? "

Haigemast haigemaks muutub see olukord,
ma ei taju biiti, sa ajad mind närvi.
Sa väidad, et hoolid, kuid peale tuleb hord
mis salvavamalt haavab kui millimallikas.
Sinuta ma jätkata sooviks, ma muudaksin värvi,
kaotaksin kõik sarnasuse, kui see õnnestuks vaid.
Sinu kui kehastuse, kaotaksin endast, viiliksin sarvi.
Ka see harali saba, küll see peidetud saab.
Ma eemalduks kaugele, võimalusel vahetaks maid,
Alustaksin otsast ja sillutaks kõik teed.
Helgena seda kõike ma näen, ma vallutan teid.
Mis tegelikult saab, see tulevikus tunda annab.
Alustan rahulikult, korda saadan 20 teed,
kuumalt ei võta, luristan veidi valjemalt.
Kui karjäär mu käeulatuses, sõidan juba kiirteel.
Saan hakkama ise, olen murdmatu.
Kõigele nüüd vastu, lähen hulljulgemalt,
su arvamus ei kõiguta, sind ma üllatan.
Uued katsumused, teed joon kangemalt.
Sinnani ehk oli vaid mäng, nüüd juba töö.
Oma eluteel vaevalt ma meelega alandan,
kui nõrgemaks sa jääd, ma luban, ma naasen.
Hetkel vaid su kohal ma lendan,
Tunned sa, kuidas arenen, ma erinen, olen uhke.