25 jaanuar 09
Pealkirjata
Mind tabab su armsus,kui pilgud su silmadest ütlevad just seda, ning see tekitab tunde,
et sooviks vaid olla su kaisus.
Kas on see lootusetus,
kui siiski roomad tagasi sina, mulle jääb vaid
meievaheline unistus.
Ma ei soovi kordust,
et kahekseksin taas, kui lasen sul minna,
jään üksi.
Sest iga teine persoon,
siin maamuna peal ei tekita tunnet, et su pärast end
või täiski joon.
See raskus ju paiskab
otse näkku, süütunne, isegi lumi pole nii raske, mis talvisel aal,
näkku tuiskab.
Mu kannatus on raugemas,
ma enam ei jaksa, oleks olemas vaid siht ja tee,
juba oleksingi ma minemas.
Su armust ei kannata,
kui tean, et olen ilma, Miks on see nõnda raske ? veel seisan jalul,
kuid õige pea juba pinnata.
Maapind kaob, toob kaasa magnetismi,
see mu südame haarab, vaid põhjus et..
Ma ei kannata.
Pole olekut muud kui kalgilisus,
pole anda ega võtta, sest see süda ju mulle,
kuuluda ei saa.
Lasin lahti oma elust,
ma istun nüüd mullis,mu mõtted vaid paberil, ilma jään melust, kuid mind ei huvita,
SEST SINA EI KUULU ENAM MULLE.
No comments:
Post a Comment