- need on kõigest sõnad

See on vääritu pasanteeria,

mis mind kuradit valdab,

persse see homofoobia,

sind lits ma salvan.

Välja sest sitast,

ma elan nüüd kosmoses,

pane parem ketast,

möödunud oled kusehoovusest.

Värdjas hakka mõistma,

sind ei rahuda ka vitt,

seent nähes hõiska,

sa käitud kui kärvand titt.

Võta üks tross,

end piidrit üles hakka pooma,

unusta kondoss,

madu sinus nagunii roomab.

Sa sünnitad vaid hävikuid,

oled paras taun,

las preester otsib salmikuid,

sa surra võiks maun.

Ära aja mind marru,

soeta endale kirst,

viskan su kärru,

kingiks pähe on surutud rist.

Mumifitseeru pederast,

sul head ööd ma soovin,

see kaart on minu mast,

su laiba jäänuseid juba ülehomme roogin.

Kao mu silmist,

oled piinav debiil,

Su kustutan pildist,

sa haised kui liim.

Ilu sul puudub,

peida end ära,

Mulle nüüd tundub,

sa vist suridki ära.

Ei mõelnud öeldut absoluutselt, võtan sõnad tagasi, see oli tühipaljas väljaelamine ja eikellelegi suunatud. Mulle ausaltöelda ei meeldi midagi taolist, koledat öelda, vabandan ise-enese ees ning kahetsen juba praegu. See on häbiväärne, miks ma seda tegin ? ma ei tea.