[15.32.19.11.15]

see pole nagu liblikad mu sees
see on rongakari tumedas taevas
ja varjude taustal
mis kõik nii härdaks teeb
see pole üksindus
ega hirm vaikuse ees
kuid kõik ikkagi kajab
ja mustab mu meelt
sa oled viinud kõik libikad mu seest
pole oodet homse päeva eel

[18.55.17.11.15]

NÕIARING

et alustasid käte vahelt, kuid kitsaks jäi raisk

ja ego kanda on raske, on ka enesetunne halb

annan ruumi, mõtlen et armastan, ja mõtlen siis tunde juurde veel

kella neljaks öösel taipan, olen unustanud selle tunde, und ei tule ikka veel

mis tähendab hoida teist kui vaevalt hoida jaksan end

ütled, et ei mõtleks minna, et sa ei lase nagunii

selleks kellaks polnud mind seal enam ammu, olin läinud nagu lind

sa ei teadnud, sest mis üldse on armastuse hind?

olen täis armastuse inimene

seetõttu ei tea sa kunagi

kui mõtlen, mis mõtlen, kuidas, kuna

sõnu ära minu suhu sea, sean ise

sest minust paremini sa ei tea

mitte küsimus kas a kuidas armastan

sa ei tea mu ajusopi pornograafiast

ei külmavärinatest, higist, hirmupisarast

seksikalligraafiast himu pärast

see on nõiaring kui kahtled endas

et minu pärast võtad mure rinda

kuidas olla, kuidas anda end ja kas

ma võtaks, et vaid sedapsi poleks nõiaring

on mure rinnus minul ka, et pole piisavalt hea

uuesti on augud kõigis, maailm kohutavalt halb ja täis saab ring

ent olen vaba taas, saan lennata ja armastusel voolata

sean mõtted õhku, sest kuskilt tuleb üle olla

nõiaring on odav droog, saab draamat alatest baltijaamast

ja kui kõnningi mööda toompuiesteed

sean samme, sest sinu mure ei ole minu kanda,

on mõtted endal, tunded üle olla, aukudesse kulda kanda

ja kui siit läheb piir, nüüd tuleb üle olla, mida sina nüüd siis teed

armastad või ei armasta, kust see murdepunkt tuleb

kust lootust ei hellita, kus minu lugu jääb siia, ma ei kõni ringiratast

sa oled täpselt nii hea, kui heaks ise arvad,

ja ära arva palun, mida mina arvan, sest 

olen täis armastuse inimene

seetõttu ei tea sa kunagi

kui mõtlen, mis mõtlen, kuidas, kuna

sõnu ära minu suhu sea, sean ise

sest minust paremini sa ei tea

mitte küsimus kas a kuidas armastan

sa ei tea mu ajusopi pornograafiast

ei külmavärinatest, higist, hirmupisarast

seksikalligraafiast himu pärast

see on nõiaring kui kahtled endas

et minu pärast võtad mure rinda

kuidas olla, kuidas anda end ja kas

ma võtaks, et vaid sedapsi poleks nõiaring

on mure rinnus minul ka, et pole piisavalt hea

uuesti on augud kõigis, maailm kohutavalt halb ja täis saab ring

ja siis poed käte vahele tagasi

[22.15.08.11.15]
[22.45.09.11.15]
[22.52.10.11.15]

ma hingan end sinust täis ega taha välja enam hingata
poen nägupidi su ihusse
nahk vastu nahka ega lahku
kops kui täitub sinust kõik salved täidan
kõik, mis sinust minusse kord saab see jääb
on salvestus
oled sina
sa oled minu sees
pole igatsust

ja mu süda vappub su ees
su huuled minu huulte peal
ja õhk liigub kopsust kopsu
kui palju vulkaansust ja maagiat on täis see õrn puudutus
me vahel õhu puudus
me vaheline õrnus ja armastus ruudus
soojus ja iga tunnetuse täpsus
õhkõrnsus
detailsus
tundlikkus

sa ei mahu mu kopsudesse
ma tunnen, kuis nad venivad kui sind sisse ma hingan
saavad kopsud täis, sa liigud vereringesse
veel kord, ma hingan sisse
mind pea ribadeks rebid
minust palju pole järel enam
oled täitnud kõik tühimiku
ma olen nüüd sina
ja mitte mina enam