[ 24.01.2011.23.04 ]


Teisest blogist:
Kell on 22.09 ja on kahekümne neljanda jaanuarikuulaadne kuupäev.


Mul oleks aeg maski tagant välja tulla.



Mul oleks aeg end lõdvaks lasta ja jalad mudaseks teha, tule muga kaasa Katriin.



Tule tuhmistame su sukkpüksid.



Et need siis jälle puhtaks, korrapäraseks seada.
Lähme jalutuskäigule, näiteks vanavanemate aeda.
Lähme joome rohelist teed.



Ärkame koos valgete linade vahel, kukkunud sinna väsinuna.
Võtame selle vastu põimununa teineteise ja rammestuse seljatanuna.
Ent me ei tõuse, kiuste hommikule ja päikesepaistele, me ikkagi jookseme.
Päikes eest ja poole, tervituseks, nägemisteni saadame.



Saadame tunde kuulates muusikat või seda mitte tehes,
me ühine taustamuusika on meie endi valik.
Tekitame skandaali ja jääme silma lehes,
mis iganes olema saab me tegu seda tehes oled jumalik.



Nii me peatame aja, ja ületame kõik piirid.
Röövime pangast kõik ressursid, aja-, ja fantaasia.
Isegi keeldume homsest, sest me peatume siin.
Olgu all kruus, rohi või rannaliiv.
Või valge paber.



Kunagi maalime tohutule suurusele, tohutud jooned.
Teineteise autoportreed ja karakteristist kopeerime sooned.
Anname elu uutele asjadele ja isukupärastame silmailu järgi.
Sa ei keela ja lihtsalt niisama, ma kannan ära kõik su särgid.



Oma tahtmise järgi teeme kalendrisse ristikesi,
vabad päevad ja asjalikustumised.
Koome päevadesse rõngassärke ja suurushullustusi,
püüame mõistatada, kus toimus võnnu lahing, kus surid, millal-miks vabamüürlased.
Oma risti kandjad, kenad noormehed, nöojoontega dšentelmennid,
kellest järglased nii tühised, meie postkaadi ja arvepidamiskirja kandjad,
armuvalu üle kandvad situatsioonist manduvad kiljotiinsurma surnud allaandjad.



Ettevõtmata end leiame ratastelt ja põhupõldudelt,
oskame valmistada aset ja söögipoolise kurname visioonirõdudelt.
Hindame kahe inimese veidrat suhet, anname hindeks kivikesi
ja mõtleme, mis tõmbab kokku kaks totakat, kes sõbra tasemelgi ei suhtle.




Üks viisakus viisakuse järel, millele järgnevaks saab hurmavalt kaootiline tunnetelaviin.
Kusagilt kukub mõte, kukub teinegi ja päikesele eksib polaarekskursioonilt väga-väikene pingviin.



Jääkülmast heidutamatutena me ei loobu pesuväel tudumisest,



( inspiratsiooni andis Laura, Estomany projekti kaalsane ja tema pildid, aitäh )
23.03

Aga nüüd hakkam ma süstima,
süstin hea meeleolu doose ja
ahelkirjana saadan edasi annused.
Korduma kippunud kaotused,
kaodanud olen kõik päevakavast ja
edasi pürgin edastades võidu manuseid.
"Teie võit!"

[ 24.01.2011.15.07 ]

Inspiratsioonipausil, minu head mullikesed on puhkusel. Saaremaal.

[ 23.04.23.01.2011 ]

Ma olen tagasi siin, sest mu käitumine on seletamatu.
Ma teen miskit ja mu silmad käivad ringi,
justkui otsiksin midagi.
Ma tean, et mind otsivad pilgud, ma tunnen hingelähedust.
Ma leian muigeid ja bipolaarseid jooni näolt.
Ma kiikan siia-sinna, ma põgenen.
Ma käin teises toas, ma veedan aega mujal.
Mu maailm on kergelt kadunud, mu pisikud rändavad ringi.
Kõõlun uste vahel, piilun tänavale,
panen kokku kooliasjad nagu tegin seda kunagi,
puhtalt eputamise eesmärgil.
Kukkusin puu otsast alla, öösel kõndisin vastu kappi.
Ma proovisin selti leida Ibsenist, Nukumajast ja näidenditekstist.
Mind panevad silma kissitama hääled siin toas,
aga ma ei jää üksi.
Mitte veel, ma ei usalda ennast.
Mismoodi küll. Lihtsalt kuku ära.
Jää magama, aga ei.
Eilegi, muusika tõmbab mind siia-sinna.
Unedemaa jääb kaugele.

Aitabe, Aidabe?!!!!

[ 21.21.23.01.2011 ]
Ma pole kuri,
mul ei lähe halvasti.
Musi-musi.

Astudes nüüd reaalsusesse, mul on okei kõik, ja normaalselt läheb ka.
Põgenen jälle, kõige ja kõike ja kõige eest.


[ 21.15.23.01.2011 ]
Vahest nüüd ongi see moment,
jälle käes? Või mitte,
või unustatud tunne, või meelega oma soodu saadetud?
Mu kuradi pea on täis kuradi mõtteid,
ma saadan päeva mööda valetades endale
ja valetades teistele jah mul läheb hästi,
kuidas muidu peaks,
ütlen, et saan aru küll mis toimub,
mingid valed kraanid on lahti keeratud,
kuid kuskilt kopterilt loobitakse ikkagi venelaste poolt,
allapoole see kuue tuhande jala kõrguselt, põrguline lehm.
Ainult ühe ainsa vaenlaste laeva allasaaduks, saaduseks sitastele allveeloomadele.
Kakukääbikutele.

[ 20.01.2011.00.24 ]

Ma vaatan peeglisse ja mõtlen, et seda pilku sa ei olegi veel näinud,
Ma armastan neid silmi, tagaigatsetud ja punaseks maalitud silmi.
Ma vaatan otsa ise-endale, oskaks ma selliseid silmi endale vaid joonistada.
See on omaette kunst, see on minu ilu.
ja ma mõtlen, et ma ei võta su salli täna kaelast ära.
ma jätan kaela ja kastan ööpimeduses nutukastmesse, et hommikul niiske mind värskeks teeks,
tunde nutnud, ma ilmselt vajan seda siis
Ma mõtlen, kuis minust monstrum on saanud, kuidas ma selliseks kasvasin,
mis mu ema valesti tegi, kuidas teen mina lähedastele haiget ja nemad veel enam minule.
Kuis on süüdi mu õde, et mul pole perekonda.
Ma tahaks oma vanema venna õlga, millel nutta,
ma tahaks, et see oleks siin ja et see kuulaks,
AKSEPTEERIKS,
ei diskrimineeriks, oleks mulle eluvajalikuks veeniks,
suureks sillaks, mu vanematele leeriks.
Ma tahaks, et kõik oleks korras,
ma tahaks, et maailm ei jõuaks nii kiiresti minuni
ja ma tahan, et ma poleks näidanud seda pilti mis minus on.
teadlikuna näitlikuna avaldan kunstiteoseid enda dimensioonist,
kuid valus on ikka kui kangutama tullakse,
küsimusi esitatakse,
riski ja kodarate vahele saiapuru pudistatakse.
parajalt praetud, äärmiselt terav.

ma olen seda kogu aeg teinud, olen kogu aeg olnud,
ent saatuslik viga on saatuslik viga.
Mind hämmastama pani, kuis jaksatakse,
ning mulle esitatud loogilised küsimused nii lihtsalt seletatavadki on.
Ent sõna ma ei saa, ent vast ei soovigi.
Või nõustajat, või spetsialisti.
oo, ära nüüd ära kohku, kas esitame valesid küsimusi.
Oo, ei. mis küsimused küsimusteks, te elavalt rebite südant.
kergeltviisi nähtavale tuleb, polegi vastuseid olemas,
pole usaldust, pole tõde.
On mina ja minu õde, või õigemini oli ?
Kõik on minevik, ja kõik on ühtlasti kõik.
Ma ei eira raame, kuid kas saaksingi, neid ei eksisteeri.
ma elan nii kuis soovin, kuid soovin seda jagada.
see pole raske, mind mõista ja karta ei tasu,
kõik sõnad mil tunned kaalu, on sulg
ja kõik on lihtne.
Ma võtan nii, et teen asjad lihtsaks,
kui raskeks läheb, treenin ja kasvatan massi,
pole kedagi, kes ütleks, et ma hakkama ei saa.
Need sõnad kuluvad.
Aga ei iial ei mädane.
Minu sõnad.

[ 17.01.2011.21.55 ]

Ma istun lõug kätepesades,
ma istun, kuid juba unistan jooksmisest.
Ma tean, et kipun jooksma, ma tean et see mul meeldib.
Kas on iroonia, et ma jooksengi mööda elupesasid ?
Põgenend nii faktide, tõdede kuid ka konkurentide eest.
Mu konkurendid staadionil ongi kõik tõed,
mis sündis sel tänaval selle korruse selles toas,
mis juhtus maal, kuidas näisid paistvad need silmad.
See ongi minu jaoks seletamatu,
ma püüan, samas mind ei huvita ja ma tean,
olen teadlik hakkamasaamisest.
Ma olen võitu saanud nii mõneski,
ma ei karda enam mu hammustajaid,
ka elavalt liha röövijaid.
Ma pean vastu ka loobudes meeldivast,
ent isegi põhjust teadmata.
Ma olen juba leppinud kaotama.
Kaotama nii mõndagi, millest ma loobun,
enne kui lahendan.
Ma loobun äkki enne kui üldse midagi lahendada annab ?
Ma kurdan küsimusi,
ma tean, et esitan neid isegi,
aga mul on vähemalt asi tasakaalus.
Endale rohkem, teistele vähem.
Ma mõistan teisi, ja ennast vähem.
Aga teised ?
ma ei esita küsimusi teile,
ma olen harjunud ise mõistama,
kui aga välja ei mõtle, pihta ei saa.
Mis siis ikka saab,
ma olen juba harjunud.
Ma olen harjunud liiga paljuga.
Võtke sabast kinni, või kui mootor harjumust
mind jooksvad jalad viivad hakklihamasinasse.

Läbi hammasrataste. [22.52]

[ 13.01.2011 ]

Ma tunnen jälle puudutust,
ma tunnen äkki vajadust kirjutada ja kohe välja kraapidatunded soolikate alt ja pealt,
ma tunnen kohustust.

Ma tahan lahti saada sest tundest, kuidas millestki nakatun.
Nakatunud olek, ei see pole enam mina, see on lootusetu nakkus kelleltki, mitte minult.

Ma tunnen puudust.

Mul hakkab aevastusest paha, sest vaimsed kreaktuurid mu sees saavad närvivapustuse.
See jõuab mulle pähe, et neil hakkab seal sees kitsas, hakkab ebamugav ja nad tahavad saada välja.

Ma võtan kohe praegu paberi, et see lihtsaöt tükkideks rebida.
Ma sulen silmad ja vaatan üles, sahistan jalgadega asetan käed silmade ette.
Sahistan, kujutan ette, et ma lendan, olen teel paremuse suunas.

Lubate mul alusatada romaani,
lubate mul sellest kirjutada,
tuua teieni see, mitte enneolematu aga enneolematu.
Kord kirjutasin võõrsusega kattunud sõnadest,
nüüd loon balanssi.
Näiteks ei loo ma stigmatsiooni,
ma ei kannata normi all ja hegemoonia ongi see ?
Mul on see peas,
võimul oleva või võimule püüdva sotsiaalse rühma vaimne ja moraalne juhtpositsioon.
Mis on autoriteetne ent positiivne, see on vabatahtlikuna vastu võetud rahva poolt,
inimesed juba võtavad normina seda mis on neile ette söödetud selle rühma poolt..
Kuid mis on autoriteet ?

...

mul on veel palju öelda, vahet ei ole mis on.
untsus on, ma olen hull = mis ?