[ 13.01.2011 ]
Ma tunnen jälle puudutust,
ma tunnen äkki vajadust kirjutada ja kohe välja kraapidatunded soolikate alt ja pealt,
ma tunnen kohustust.
Ma tahan lahti saada sest tundest, kuidas millestki nakatun.
Nakatunud olek, ei see pole enam mina, see on lootusetu nakkus kelleltki, mitte minult.
Ma tunnen puudust.
Mul hakkab aevastusest paha, sest vaimsed kreaktuurid mu sees saavad närvivapustuse.
See jõuab mulle pähe, et neil hakkab seal sees kitsas, hakkab ebamugav ja nad tahavad saada välja.
Ma võtan kohe praegu paberi, et see lihtsaöt tükkideks rebida.
Ma sulen silmad ja vaatan üles, sahistan jalgadega asetan käed silmade ette.
Sahistan, kujutan ette, et ma lendan, olen teel paremuse suunas.
No comments:
Post a Comment