[11.31.22.12.12]

mind kohutas see mõte,
maailm saab otsa aga sina oled tööl,
mul on kahju, et sa nii vara ja pimedas lahkuma pead,
aga mulle ei meeldi kui sa tuled küla pealt
ja sul on mingid mõtted peas
aga sa ei ütle mitte midagi,
ühtki sõna, mida kuulda tahan
su suu ei kõnele,
ja kui tulengi su jaoks,
olen vahel teisusele,
ja nii sina isegi.
kaugele kõnnivad meie varjud teineteisest,
ja mõtted on peas,
ma ei tea kust need tõid,
need on hirmu äratavad.

[10.00.20.12.12]

Mul lendavad pea kohalt lennukid üle.
Kõlab maailmalõpumuusika esitusloend.
Õues läheb järjest valgemaks.

[13.03.12.12.12]

aga ma tahan vaikselt kusagil kõrgel istuda ja vaadata ja jälgida ja mõelda.
sest mu keha annab tunda iga faking kord kui ma sellele ööle mõtlen.
my ass alaska ja aafrika

[11.02.20.12.12]

näe, järgmine lennuk
ja jälle. 

[6.00.15.12.12]

kas minust ei piisa, ütle kui mitte?
rõve külmus matab hinge,
ma tahan ära minna, väga,
väga
peitu põgeneda su soojade käte eest,
mida ma armastan nii, et ükski teine paar,
pole nii hoitud minu poolt olnud,
ja pisarad löövad trellide taga lärmi.
tekk on suur, soe ja tihkelt ümber minu,
aga nii külm on.
maitsetu olemus kägistab kurvad häälepaelad kokku
ja kurk muutub nii kitsaks,
et hingamine muutub vaevaliseks.
peitu, peitu. tekk, varja mu õnnetust
ja lase südametuksetel veel kõlada,
kui on et millel.
anna tagasi mu tardund verele soojus,
hoia mind siit minemast ära,
kuhu nii väga minna tahan.
las väsimus mu hommikutunnil,
nii-nii vara või hilja,
võtab polaarse vaikuse.
laseb minna.

[9.15.10.12.12]

Asi pole mitte asjades, mis toimub ja juhtub vaid tunnetes, mida need sündmused endaga kaasa toovad.

[19.15.9.12.12]
[8.54.10.12.12]

Minu sõnad on ka sõnad
Minu mõtted on ka mõtted.
Minu kõrvad ka kuulevad.
Ja silmad näevad.
Sa oled loodud olema võrdne.
Sest teisel juhul kaob moraal.
Kõik teised peavad olema sinuga üks.
Ainult sinu mõtted ei ole koraan.
See, mis sa oled ei pruugigi olla enda teha.
Arusaamatu karjainstinkt sunnib kõiki alistuma.
Ainult debiilikud upitatakse üles, alistujate endi käe läbi.
Ja siis  kannatatakse. Räige ülekohtu all.
Sittagi ette ei võeta, sest kujutelm petab silmad ära.
Arvad küll, et me armas karjajuht on liider.
Ise sa upitasid ta sinna, nüüd arvab ta ise sedasama,
olles tegelikult vaid osa hallist massist ja üks alamatest karja sees.
Mõned ei tahagi näha ja panevad siis silmad kinni.
Ent see ei päästa.
Suur roll on  inimese enese tunnetel ja uskumustel,
enesekehtestamisel ja võrdõiguslikkuse eest seismisel.
Aga mõned ei taha lihtsalt ei kuulda, ei kuulata.
See, et sina aru saada ei taha,
et kõik ongi võrdsed,
siin ja sealpool ookeane,
siin ja sealpool sind ennast.
Mitte, et keegi karjast kuldne keskmine olla saaks,
mitte, et kusagil maailma naba oleks,
on kõik siiski arusaamises.
Ja aru ei saa mitte keegi. 

[22.09.30.11.12]

See, see kord kui see guaššvärv mul näos ära kuivas ja täitsa tükkideks auras.
Ja see kord ka kui hästi paljude erinevate inimestega pidi oma suud jagama.
See läheduse ja laheduse tunne.

[10.20.30.11.12]

Mulle täiega meeldib talv ja tuisk ja lumi..
Aga ma peaks end vist põlema panema.
Hakkaks soojem?
Igas mõttes.

Aga kohati on see enesetapp ja enesetapp on keelatud mõningais kohtades seadusega, mõningais kohtades religioosselt. Enesetapp on enesepiin. Ja enesepiin lõikab ära minu ja minu liini. Nagu ka siis kui joon klistiiri või nuusutan lihtsalt liimi. Mina lahkun minast ja kõik on hoopis teistmoodi. Kuid kuidas saavutada teistmoodist kui enest mitte piinata. Kuhu pean suunama silmad ja mida nägema. Kas räägin üldse õigetest meeltest, mida kasutama peab? Üldse mitte kedagi ei taha elu elades segada kuid vahel nagunii ikka nii juhtub ma tean. Mis ma siis tegema pean? Pean süütama ise enda.

Ilus leek.
Juhhei.

[14.37.29.11.12]

Tobeduse tipp.
Aju veab alt.
Emotsioonid.
On või mitte?
Hästi palju tobedust.
Mõtted, mis ajaga moodustuvad.
Jutuvestjatelt, kaaslastelt hoogu saavad.
Ussid ja vandaalid.
Haisevad sandaalid.
Südame kriminaalid.
Lootuse kraanid.
Käääks.
Keegi keeras kinni.
Nii, kus on kaart.
Ma sammun radapidi.
Kus oli see pood.
Kust saan uue hoo.
Mitte ei kuku ninali.
Ja olen õppinud edaspidi.
Rääkidagi saan loo.
Ma ja sina kuulad.
Kui kannatada suudad.
Enne meelt ei muuda.
Muinast lugu  haukad tunda.
Tobeduse kulda.
Mõistuse kadu.
Käääks.
See on kõik, mis sa teed.
Kui sedagi veel.
Ainult tobedust.
Ja tobedust.
Ja tobedust.
Ja tobedust.
Juhhei.

[17.11.20.11.2012]

Ma tahan võtta savi ja sulle külla tulla.

[10.26.16.11.12]


Mu tunnen, et mu õlad on hullult laiad.
Laiemad kui nad tegelikult on.
Ja mu sõber klassi ees meenutab teist sõpra.
Sõpra, kes on kaugel.
" Mida rohkem sa teed, seda rohkem sa jõuad."
Sa ei pruugi kunagi teada kuna sind miski häirima hakkab.
Ole lihtsalt sina ise.

Ats, ma mõtlen su peale.
Tule vaata, mul on kass.
Ja mul on tõepoolest õppejõud, üks mees, üks sõber.
Pikk ja just oleks nagu kleenuke, ainult, et hall.
Vanust üks mitu korda rohkem, aga muidu täitsa mees,
ei miskit pidi või öelda, et mats.
Eile kirjutasin need read, sest loengus tuli mõte.
Atsi küll pole, kuid äkki ongi just tema, see kes ta on,
minu ees, minu sees - ma mõtlen, mis  mõttes.
Kui päris kaugel on Ats, kes palju teeb,
Kas keegi tõi mehe, mis matsi, ta nimi on Andres,
Siia, et oleks justkui keegi, kes oleks Ats, Minu ees.
Mõte mõtteks lohutas mind.
Emps on öelnud, et kui keegi lahkub, siis kusagil olla vaja ikka on edasi.
Tegelikult kaugele minna neil üldse ei ole, on valves, on olemas.
On lihtsalt veidi teises võtmes, on võtnud teise kuju.
Ent sõber on olemas, kuid väga kaugele läinud ja üldse pole näinud.
Kas siis pool kohta su olemisest mu autoistmetel kuju, see Andres, võtab?
Et kui inimesel on ette nähtud ümberringi kohad, mis täita tuleb sobivaga.
Just nagu kalapüügi mängus, kus iga kala püüaks õnge.
Kala igaüks seda sobitab, et õng suhu püütaks.
Kas võin ma siis mõelda, et inimene elu sõidab läbi näiteks autoga.
Autos kohad mitmed veel, egas inimene üksi läe, Läeb koos sõpradega,
läeb koos kallimatega, läeb koos vaenlasega, läeb koos õpetajaga.
Et kui sel kohal, sõber Tartu poole sõitis, mis tagasiteest sai?
Eile siis nägin, et ka õppejõud on sõber, meenutab üht meest, kes kaugele jäi.
Sõitsin mina tagasi, ent pool kohta tühi, nüüd nii kaua pole näinud.
Kas te sarnasus mu meelevallas võtab subjektiivse koha.
Kas täidab selle puuduse, mida keha ei tunne ja silm ei näe.
Keha ei tunne ja silm ei näe, et Ats, kes palju teeb, see palju jõuab.
Mis see füüsis palju mängib. Mängib, mis ta mängib.
ka vaimusilmas ette enam kujutada ei oska.
Mis teeb see mees, kes kaugele jäi kui miskit ei kuule ja juba muu saadan kuule.
Vahepeal jube kõle on, vot siis sõitaks Tartu küll, imestaks ja edvistaks,
pika peale kohaneks ja seal inimesi kõnetaks.
Oh, tere tartu, kuidas inimesi hoiad? Kas käituvad hästi?
Kuidas Kaia, kuidas Ats, kuidas Angela ja teised?
Teeme nüüd vahetust, sa hoia minu meelt ja vaid korraks laena inimesi.
Pilgu peale viskan ja siis annan tagai.
Ehk peaks minagi nõnda tegema, kes palju teeb see palju jõuab.
Siiani palju ju jõudnud nagu poleks.
Ja ma kunagi ei teadnud, et mind miski häirima hakkab.
Ma pean olema mina ise ja kord tee tartu ette võtma,
kõledusest vahetust tegema te ülikoolilinnaga.
Ei peaks tundma miskit laiaõlgsust, lihtsalt vaatama tulema.
Piparkooke tooma? ja üle teid vaatama.

[18.09.12.11.2012]

Ma jalutan linna,
ainult, et üle silla lähen trammiga.
Karske õhk ja heitgaasid segunevad.
Õhk on korraga vänge ja külm.
Kibedus surub end ninasõõrmetest sisse.
Samm sammu järelt, puusad veavad jalgu edasi.
Mäest üles, kinomajast mööda,
ja tuttav nägu tuleb vastu.
Kesklinna nägu.
Embame.
Oo, kesklinn toida mind, anna aineid, mida õlad käsi liigutama
ja ainult neid õigeid aineid haarama ei ulata.
Ma ei küündi muuni kui antidepressantideni.
Tsükkel sunnib hormoonid lakke ja uuesti maapõhja.
Hädavaevu tunnen end ära.
Minu mina jäi vist harjumusest voodi.
Harjumatu, õhk tundub nii väga vänge.
Ma püüan sukelduda.
Linn tahab mind uputada,
ma lähen siis vabatahtlikult.
Ehk Näeme veel.

[13.54.12.11.2012]

Ma tahan teha lihtsaid asju,
ma tahan hängida.
Istuda sõpradega pargis või asfaldil,
kiigutada õlgu muusikasse.
Swingida ja raamatuid lugeda.
Õues olemisest öösiti sügavalt magada.
Minna koju söögipausile,
või taskuraha eest poest võimalikult toitvat osta,
võimalikult odavalt.
Vahel minna välja alles hästi öösel.
Ja mõnikord tulla koju hiljem kui lubasin.
Kanda kaasas pudelit, mida võimalikes kohtades täita,
sest liiga tihti janu kustutab pudeli sisu
ja pudel muudkui tühjeneb.
Käia ainult korra kellelgi külas.
Võtmaks või andmaks vaid üht-teist.
Päeva jooksul läbides hästi palju teid.
Pargi, kõnni, trolli, - rattateid.
Jõudes päeva lugematute sihtpunktideni.
Võtta plaanivabalt ette midagi ootamatut.
Elada see päev õhtusse vabana.
Ja õhtul, klappidest või telefonist muusikat kuulates koju jalutada.
Lasta jalutuskäigul settida päev
ja voodilinade vahel uue päeva seikluseks und näha.

[15.29.5.11.2012]

Saladused erutavad mind.
Saladused on hirmust salajased.
Sa võid teada, et mõningasugused saladused on vahel keelatud.
Kuid ka keelatud saladus on saladus ja keegi teada ei pruugi, et miskit keelatut sul salajas on.
Kui saladus ei ole keelatud või saladuse selgumisel vahet ei ole, ei ole see saladus sinu kõige väärtuslikum peidetud müstika.
Kui tuleb välja vähemväärtuslik mõte või tegu ei olegi kaotus nii suur kui kaotus lihtsalt miskit jätta.
Vähe teine lugu on väheke väärtuslikumaga.
See paneb kaalule palju ja mürgimaitse nii keelele kui meelele saab pritsujõu kohut, mille kutse annab avastaja.
Saladus on riskantne hoida, kuid hirm riski ees pole õigustatud olema suurem hirmust saladus ära anda.
Niiet ma ei ütle kellelegi, et sa kuulsaks popstaariks saada tahad, muidugi kui ütleks nii, et keegi nagunii ei usu, pole hullu ju midagi.
Saladus tuli välja kuid kohus polnud piisavalt tähelepanelik.
Kusjuures tähelepanelikkusega tulevadki justnimelt need saladused välja.
Riskantsed saladused.

[15.45.3.11.2012]

Juba jälle noVember.
Siin on külm.
Ja kodutunnet ei ole.
Aga üksi on Hea.
Noo, koer on ka muidugi.
Ma ei jaksa õHtut ära oodata.
Nii külm on.
Värisen.
Käed on külmad.
Naine kriiskab laulda.
Hoiab soojas.
Koolitöö.
Sooja?!

[9.57.2.11.2012]


Vahel ma liialdan. 

Ma ei tahtnud kunagi sulle haiget teha.

Ja ma olen tahtnud sellest mitmeid kordi juttu teha. 

Kuid reaktsioon kirjale, mille sa kirjutasid.

Sa pole kunagi selle võimalikkust ette kujutanud. 

Nii kirjutan ma lootuses, et ehk loed sa mu blogi. Veel.

Kui mingigi piisk su olemusest mind ei vihka.

Et kõik, mis sa arvasid olevat, ei olnud päris nii.

Mitte kordki ei olnud mul ükskõik.

Kuid kirjaga sa võtsid mult sõnad suust.

Ma pole veel toibunud.

Sest ma ei saanudki päris täpselt aru, mis juhtus. 

Ma katsusin teha nägu, et kõik on korras. 

Et, juhtunud ei olnud midagi, sest ma ei olnudki tegelikult nii palju muutunud.

Kuid minule jäi minu arvamus ja sinule sinu. 

Kord olingi ma one in six billion, kuid sa läksid.

Sa tulid. Su silmad näitasid sulle midagi muud kui see tegelikult oli. 

Ma ei olnud tookord see, kes alla oli andnud. 

Ma ei olnud see, kes oodata ei jaksanud.

Ma ei olnud see, kes sind tagasi ei oodanud.

Ootasin. 

Kuid sa tulid ja sul tekkis arvamus.

Sa arvasid, ent ei teadnud. 

Jagasid arvamust, mis kohutas.

Ma ehmatasin, ma ei mõistnud, ma süüdistasin.

Ja aeg läks edasi, nagu see ära sõnatud sai. 

"Mul on ükskõik. Ma ei hooli."

See pole endiselt nii. 

Ma otsin aeg-ajalt üles su blogi.

Ja ma mõtlen tihti hommikusele Balti Jaamale.

Venemaale, mullitajatele, kommidele.

Su kodule, üllatustele, su emale, sushile.

Ja Friidale, Vau. Jõulukuusele.

Äkki saab nüüd teisiti. 

Lähme edasi sealt, kus pooleli jäime.

Ma olen seda lootust hellitanud.

Kui sa mulle kogemata helistasid.

Kui me tänava peal kokku satume. 

Kui ma kujutan ette naermist ja musta puudlit,

mis, vabandust, aga sinuta ei ole sama.

Ma igatsen tihti inimesi, kellest ilma olen jäänud, ma ei taha enam nii. 

Kui teisiti ei saa siis anna mulle veendumus, et sel ei ole mõtet, 

et sa ei tule tagasi ja see ei õigusta end.

* 24.10.09 Me tuleme, me võtame kaasa koti friikartuleid ja frikadellid, arvuti ja kõvaketta. ?
St Jah.

* Ta avastab end. 

* 23.10.10 Ja kui ma räägin temaga, kui räägin temast,

vaid mõtted, kõik on klaar, mida tunneb tema mida mina,

kas me mõlemad teame, tunnistame seda enestele tegelikult ka ?

* 04.12.2010
Ich hier denker,
komisch Himmel Fabrikat,
sie hatte getan und sonstig
du mein Begleiten,
mein sonne
größt geliebt fund vorliebe,
mein gabe - pat auf diese Weise lieb.

ma siin mõtleja,
koomiliselt paradiisi toodan,
pillerkaar ja muu,
sa mu seltskond
mu päikene.
mu kõige leid eelistus
mu kink - pai nii hell

Me, here, thinker,
comicly building paradise,
reveler and all others,
you my company,
my sun,
my most precious found,
my gift - care so gentle,

*  31.01.2011
Kas see on tõesti siis nii, et inimene leiab ilu ?
Leiab ilu hetkel, kui ta on valmis selle vastu võtma,
kui ta ei ole haavatav, kui ta peab põntsule vastu,
kas ilul on leveleid, tasemeid,
kas ilu on hinnatav, või ilu=ilu?

Jaaa, minagi tunnen , et olen valmis astuma trepist üles ühe mehise sammu.

Ma olen oma armsuse mullikesed taskusse pannud.

* 01.02.2011.
Me ju lähme ? . - lähme koos ära.

* 23.03.2011
-Hallohei,
-Tsau, kus sa oled ja mis sa teed ?
-Teel kosmose poole,
-Õhtul on Dog is Dead kontsert Vinüülis, sa ei taha tulla ?
-Vinüülis.. Dog is dead. Kas ma sõbra võin kaasa võtta ?
-Muidugi, ole lihtsalt kohal. Näeme siis ?
-Kohtumiseni Nurmenukuneiu,
-Imeline, Paka praegu siis.

Paljud meist ei tea mida tähendab armastus ja enamusele meist ei meeldi sellest rääkida. Taavi on klassikalise stiili poiss, natuke vintage natuke retro, mineral minimalist.

* 20:07:2011
Ma avastasin sinuga rääkides, et maailm ei ole nii väikene.

Aga maailm on veel väikesem.

On ütlemata ütlemiseks mõeldud asju.

Ja on ütlemata jäävad asjad igavikus uppunud.

Ma mõtlen, et sa tõid tagasi mõistu lihtuse juurde.

Väikese maailma lihtuse jagamise juurde.

Lihtsad asjad, aga need tahavad nii keerulisi radu.

* 23.08.2011
Sest sa oled seda tüüpi,
Sa oled tüüp, kes ütleb ja nii on.
Nii kuis öeldud saab nii minema peab.

* 13.07.2012
tegelikult tekib viha ja ängistus
ja ühiskonna tahtmatu vägistus
ma katsun saavutada rahulolu
püüan nentida suuri kahjustusi
kuid ikka kukub välja kõik nii kuradi vittus.
see on kole kui nii rääkida.

* 13.07.2012

kirjuta, kirjuta.

loo oma enda ispiratsioon ja siis tuleb inspiratsioon ise-enesest.

päike, kuu ja lehed ja vitamiinid.

ma lähen hommikust sööma.

* Muusika puudub, mu sees on vaid kohin.

[15.44.27.10.2012]

Kohvitass on minust liiga kaugel,
kõht mõnusalt lõdvaks lastud.
Kõht on täis toiduaineid ja
kõik muu on lämmatatud.
Kaugele mu seest on jäänud õhkutõusvad tunded
ja seda on märgatud.
Kuid kui kõht taas tühjaks läheb
ja ma miskit sisse ei söö.
Ehk tundedki tagasi tulevad.
Ma tegin seda katset üleeile ja eile.
Söök on hädavajalik, kuid vaid nälja kustutamiseks,
kõik ülejäänu on üleliigne ja rikkus.
Ma ei taha rikas olla,
mind ei huvita kellegi suurimad varad
ja mind ei huvita rahaline seis.
On mul raha või kui seda ei ole,
mu seisu see ei muuda, sest raha ei oma tähtsust.
Ma tahan välja minna, mind raha ei takista,
ma tahan seltskonda ja sõpru, mind raha ei takista,
ma tahan näha välja nii kuis tahan ja ikka
jään kõigutamatuks, sest raha ei oma ülemäärast tähtsust.
Ma ei maksa selle eest,
et keegi mul kohvitassi ulataks.
Ja ma ei taha, et maksaks selle eest,
et teeksin mina üht või teist.
Ma ei ole tüdruksõber ja kui olen siis mitte teenindaja,
ma ei ole tüdruksõber tellitud, ma ei ole makstav.
Rikkus lõhub tunded ja tunded tulevad õhust,
mitte rahakoti sisust.
Liialt palju asju saavad valehinnangu.
Ja õige ei ole ei ühe ei teise vaatenurk.
Üldistada tuleks ja leppida võiks,
sest üleolekuta on koledad kummikud minu jalas.
Sõpru ei ole ja muud ka ei ole.
Olen üle, on teised üle,
kui on võimalik,
siis ei oleks nii kõrgelt erinevad me väärtushinnangud.

[23.10.2012]


Täitsa tavalisest elust ja selle rutiinist.

Jaa, mul on tüdruksõber ja meil on ka oma rutiin.
Näiteks vähemalt nädalas kaks õhtut võiks temakesel olla bändiproov, minul korra aga näitering.
Ja korra ka õhtul nädalas on tavaks vaadata täitsa Eesti enda telesaadet.
Katsume siis olla pool kümme hiljemalt kodus või kui mitte, siis televusseri ees kusagil mujal.
Meie rutiinis on aegajalt silm peal hoida oma seltsimeestel sugulastel. Ja kindlasti peame silmas ka kiisusid, kutsusid, poisse ja plikse. Nõnda käime me Läänemaal, vahel harva Võrumaal, vahel üle piiri ja vahel tihedamini, oleneb kaugele piir seada.
Minu tüdruksõber on eriti rutiinne mulle süüa tegema just siis kui mul on kõht tühi, eriti hästi käivad ta sõrmed ka kitarrikeelel, minu puusadel ja juustes.
Hästi osav on ta minuga hell olemisel ja mõnusalt taktis käivad koos meie huuled.
Üldiselt meil ongi hea klapp.
Tema just seesugune mu tüdruksõber ongi ja minu rutiiniks jääb.
Väga tups-lups-hups mu numps.

[12.33.10.10.2012]

see on pöörane kuidas mulle meeldib sind suudelda
ja see kuidas sina mind suudled
kirevase päralt
ma tunnen sellest praegu puudust
keha on külm ja huuledki vast jahedad
aga see soojus mis oleks mu huultel
kui sina nende küljes ripuks
etsae taevast armu
et ma seda tunda saanud olen
ja oh armas maailm ja kõigeülevam
tänan et oma kõige väärtuslikuma loovuse oled pannud minu kaasa huultesse
neisse õrnasesse roosadesse täis graatsilisust ja ülevoolavust
oh maarjamaine armastus mis mind neile nii truuks joovastab
ja see truudus ei ole üldse mitte võimaluste puudus
kuis kõneldi ennemuiste ja kuis tänagi mõtlejad
täis iha ja jõudu musi
ent nii habras
korraga muinasjutuline
laulusõnaline
seksikus toidab kirge
ma ei saa oma tunnetele vastu

[18.52.1.10.2012]

Ma otsin taga inimeste inimlikkust
ja seda, milleks on nad tehtud.
Kuid on raske leida enese põhjust.

[17.08.30.09.2012]

su puudus tekitab igatsuse kodu järele,
su sõnatus kajab mu mõistusetuses,
ning ma mõtlen, et ühel päeval tahan istuda suga maha,
tahan juua teed ja rääkida jutte, mida nii ammu suga jaganud ei ole,
ma tahan, et mööda läinud teed tuleksid tagasi me jalge alla,
ja ma tahan, et mu kadunud hingepai laekasse naaseks.
sest oli kord sõber, kes oli ka siis kui teda ei olnud,
nüüd on see sõber kellegi teise sõber,
ja ei tea ma sugugi, mida teha tuleks, sest sõbrast ilma jääda pole just kaunis hea.

[17.52.28.09.2012]

Ma laotan üle su keha kuumi suudlusi sel ajal kui sa tegelikult magad.
Või üle su kuuma keha suudlusi, sel ajal kui näed õndsat und?
Ja üks hetk jälle avastan su. Peale kordi avastamisi.
Ribadeks suudeldud, mis teeks veel, enam teha pole midagi.
Riietetuks, kangastetuks voolava vee alla suudeldud.
Otsast otsani armastatud, üle ei jää midagi.
Kõik kordub ja korduvalt sa kaotad tundmuse oma huulte üle,
sest ei ole seda, mis millegiga sai millekski muuks.
Üksik huulepaar pole see, mis on kaks koos.
Ja aeg lendab, vaieldamatult oleme täies hoos.

[11.01.18.09.2012]

Mul ei ole julgust.
Ma tahaksin olla julge
Aga selleks tuleb mulle julgus ulatada.
Võti, et sõnu paotada. 

[11.16.12.09.2012]

Ma vaatan oma kätt ja ma tahan nutta.
Ma räägin telefonis emaga ja ma tahan nutta.
Ma kuulan klaverimängusoolot ja ma tahan nutta.
Ma kujutan ette oma silmi peegelpildis ja ma tahan nutta.
Ma oletan end diivanile ja ma tahan nutta.
Ma tõmbun kägarasse ja ma tahan nutta.
Ma hellistan oma põski ja ma tahan nutta.
Ma haaran enesest ja ma tahan nutta.
Ma hoian end tihedalt põimununa ja ma tahan nutta.
Ma voolan laiali ja ma tahan nutta.
Ma löön rusikaga madratsisse ja ma tahan nutta.

Ma tahan tugevat haaret ja mitte nutta.
Võibolla on see kindlustunne, mis mind räsib.
Üsna nõrk teine.
Nõrk nagu kassipoeg ja üldse mitte selline..
mis seisaks ise oma jalgeil,
mu kindlustunne on vastsündinud hirvepoeg.
Väriseb oma jalgeil.
Praegu on see hetk, kus peabki mind kõvasti hoidma.
Võite teha katseid mind katki kallistada. 
Sõnu lausumata armastada.

[10.51.12.09.2012]

Minu sees on rahutus.
Teist ööd järjest.
Rahu ainult rahu, ma tahan.
See on astroloogiline abimees.
Teda uskuda tuleb.
Ta räägib tõde.
Ta on hea.
Kuid aeg on ka selline.
Viirused ja haigused.
Mentaalsus tuleb füüsiselt.
Keha võitleb.
Ja vaim on haaratud.
Ja mina olen rahutu.

[13.21.11.09.2012]

Ma mullitan.
Ma söön küpsist.
Ma muudan asendit.
Ma kirjutan.
Ma jonnin.

Ma nägin öösel halba und ja mu aju ei ole harjunud vastu võtma mida sunnitakse.
Ma tahan palju teha inglise keeles aga kõrvalkabinetist tahab mind tappa keemia.
Ma avan korduvalt faile, mis mind edasi viiksid kuid ma pean jälle asendit muutma.
Mul ei ole täna mullitajat kaasas ja küllap ma ei tohikski mullitajaga siin mängida.
Niisiis hakkan ma jonnima ja mu jonn väljendub ilmselgelt kirjutades.
Ma nõuan lohutust ja sellega peab hakkama saama küpsis.

Ma nägin halba und ja kuna mulle meeldib küpsist süüa siis ma söön seda.
Küpsisepakk vedeleb ülikoolimaja viienda korruse koridori põrandal.
Mina olen ka nagu küpsisepakk, täna vedelen viiendal korrusel.
Kunagi varem siin käinud ma ei ole.
Aga nagu küpsised saavad otsa pean olema mina ka üks hetk asjalik.
Nagu asjalikult seeduvad küpsised minu sees.
Ma lähen õige pea ja räägin kuulsa filosoofi Nietzsche asjus juttu.
.. kui saaksin mina ka suu lahti ja midagi tarka öeldud.
Mul on veel plaane täna peale Nietzsche.
Näiteks kui saab otsa küpsisepaki sisu siis on selle sisu minu sees.
Minu sees on siis palju head ja palju heaga saan peale hakata palju head.
Ja just seda ma täna teengi kui küpsisepakk on lohutanud mu meele, sest öösel nägin ma und päris halba.
Just siis ma saangi hakata peale tegemisega palju head,
sest küpsisepakk enam ülikoolimaja viienda korruse  koridoris maas ei vedele, ega minagi.
Küpsisepaki sisu teeb head ja küpsised on üldse head.
Ja kui mina söön küpsist olen mina ka hea.
Koos küpsistega on maailm parem ja me teeme koos palju head.

[11.56.9.8.2012]

Ma armastan muinasjutte lugeda kuid praegu on lihtsalt kõik teisiti.
Ma olen end kaotanud ja soe ilm päikesest ei paranda mu morjendatud meelt.
Ma tahan kõike endistviisi kuid mu mälu ei räägi sellest, mis olnud,
ja kõik, mis ma teen, teen automaatkäigust,
kõik on kulunud refleksid juba, kõik on alateadvusesse kodeeritud.
Ja nii ma ei mõtlegi ka siis kui tunnen, et võin päevi kõveras voodil lebades veeta.
Mind ei koti täna päikene, sest ma kuulan Ed Sheerani ja veendun, et depressiivsus võttiski koha mu meeltevaldusteni.
Ma tahan püramiidis vaaraode koha võtta ja palsameerituna sajandeid passida.
Ei midagi muud.
Ma ei taha mitte midagi muud.
Aga mu keha ei taha muud kui surra,
anda ära kõik energia ja loobuda liigutamast elujätkete voolust.
Vananeb lootusetuses mu jäsemete noorus, sest lahkunud minus on vähimgi eluvoorus,
ma tahan minema saada kehast,
toidust loobub vaim
ma lülitun välja.
Ja lülitun täpselt nii kauaks, et ühel hetkel see halb päev otsa saab.
Sest siis algab uus.
Ja siis olen ma targem, sest loen muinasjuttu kohe hommikul.
Vaid nüüd koledate hommikute lugemata jäänud muinasjutud kummitavad mind arusaamatusteni ja ma tahan ainult silmi sulgeda, vaikust või äärmisel juhul räiget rocki või midagi peadvalutamapanevat kuulata.
Ja ma kirjutan oma käe peale: "Ma ei tea," sest ma ei saa aru, et mu tujukus on lugemata muinasjuttudest.
Ma ikka veel ei tea ega taha mitte midagi peale selle, et olla muinasjutust palsameeritud vaarao iidses püramiidis passimas. 

[14.25.8.8.2012]

i might be afraid of losing you
but i am not.
i am not cause i know if i wont be there when you wait
you wont stop waiting
and i know you will wait until i come, cause i do
and cause i would

[00.10.02.08.2012]

Mulle meeldib see kiusatus, mis ta on.

[22.21.01.08.2012]

Maantee ääres on üks puu, mille najal me võidu end lahti koorisime.
Nüüd möödun sest purjuspäi, käsi ihkab haarata telefoni ja sõnumit saata.
Oo, kaunis porgand sa.
Sinu järele meeltel ma lummata saa.
Oo, kaunis minevik.
Mul meelas meel, et sa minevikuks saand.

[19.25.31.07.2012]

Ja ma asetangi oma käe oma tüdruksõbra tangadesse.
Ja ma teengi seda justnimelt siis kui ma seda ise tahan.
Tahan ma seda autosõidu ajal või tahan seda rokkkontserdil,
kui vooluga kaasa rahvamassis hüppame.
Tahan seda parajalt liivasel laheäärel või lihtsalt vastu peeglit võidu tungeldes.
Sellel ei ole väga suurt vahet, sest kui ma tahangi siis asetangi oma käe ta jalge vahele.

[18.46.21.07.2012]

Ja mõtle, meil võib kaks sellist olla, ütles ta, suunates mu mõtted ja pilgu, auto tagaistmel, veel titekorvis pambule.
Minu suguvõsas on palju kaksikuid jaa.
Mina, minu vanaema, mu nõod. Äkki mu õe tulevased lapsed?
Sinu ja minu lapsed?
Ma mõlgutan neid mõtteid, me pole aastat kahtegi koos olnud, ei kuid kahtteist.
Aga me tahame.
Astume üle piiride ja viime piirid kaugemale, sest see, mis on praegu illegaalne, seaduslikult võimatu, küll see olema saab.
Sõidame mööda lõuna piiri ükssada kilomeetrit vaid ja sa laulad mu kõrval.
Rahula, Tallinn-Väike, Liivalaia, Viljandi, Viiratsi, Tartu, Põlva, Võru, Pärnu.

[3.08.2011.20.40]

Ma tahan olla su kõrval ja ma tunnen, et vajan sind hoida.

Tekitatud head tunded, kõlakast liblikate laulust.

[21.27.10.07.2011]

Kas see peaks olema maagiline kuupäev.

Ma juba kuulasin muusikat ja ma juba olin tõusmas tagasi.
Tõusmas, ületamas kõrgushüppes, kuumus-rõõmu kõrgust, taset.
Aga sa tõmbasid mind tagasi.
Tõmbasid alla.
Ma ei ole enam ammu taevas, mind ei saa pilvedelt alla maa peale tõmmata.
Ma olen maa peal, katsun hakkama saada. Aga sa kutsud vaatama lõket, tuld.
Ma ei taha kuumust enam, mulle ei meeldi trollid seal all.
Mulle ei meeldi, nende harksabad. Mulle ei meeldi inimesed.

HIRM
MA KARDAN
MA TAHAN KARTA
SEE TUNNE.
MUL ON KEEGI, KES HOIAB HIRMU EEST.
VÕI TAHANGI KARTA SEST
TAHAN LÄHEDUST
KAUGEL OLLA - EI SAA
VÄRISEN
MITTE HIRMUST
VÕI JUST?
KAUGUS
SEST ON MU VÄRINAD
VÕÕRDUS
VÕÕRDSUS
METSAPOOLE
AH?

[00.52.19.07.2012]

Ja siis ma tahan hingata sinuga seda sama õhku..
ja siis see kõik on... Ma tahan öelda uskumatu.
Ja siis ma tahan saata kõik kuu peale.
Öelda What the hell,
ma olen erutunud.
Ja siis sa hingad sügavalt,
hingad mulle kõrva.
Ja su käed.
Ma tean täpselt, kus nad on.
Ma tunnen üht.
Ma pean pidevalt neelatama.
No such thing as activate sleep mode vaid sleep mode to activate oli see praegu.
Ja siis sa uinud.
Käed ümber minu.
No, peaaegu.
Ühe maandasid rinnale, vaat et kohe kui olid võtnud mu rinnahoidjad?
Sa hingad veel siin samas, ent uinununa.
Ja su pale, laugeil, mängleb einevaid grimasse.
Millest küll uneled, mu arm?
Oled sa siis nüüd hommikuni minust võõrdunud?
Oota, uinun minagi, lasen kätel hoomata ja võtta sind rüppe.
Ja siis uinusid kaks tüdrukut, kes ühte hingasid.

[12.47.19.07.2012]

Seda tunnet on nii palju.
See treenituim ja regulaarseima pinge all olev lihas tahab mu sees karjuda.
Nagu liblikolevuste tahtejõud, mis on nii tugev, vaikselt murduvad trellide tabalukud,
ma tunnen saamatust ütlemata sõnadest.
Kui palju ma tahan nüüd ise öelda ja rääkida oma tunnetest.
Kuidas lugu ei pidanud sõnade kulutamisest.
Aga ma mõistan ju nüüd ise ka, et need ei saa kuluda sugugi.
Nii palju kasvab peale seda tunnet, et kulust juttugi olla saa.
Ennem uppuda võib üleküllusesse.
Ja nii ma hoian keelt hammaste taga, et mitte karjuda väikelinna suurima silla peal, et ma armastan sind.
Et mitte karjuda kogu maailma peale, et too ka mõistaks, et vabanda väikevend, vabandage kõik teised ka.
Üks hetk kunagi ma võibolla saan teile armastuse tagasi anda, kuid hetkel on see kogunenud aurupilvena vaid minu ümber.
Ja nii ma lummuses oma pilvedes jalutan öistes tuledes ja udusulg, kerges tuules, käib vaid ringiratast. Üksi.
Mina kõnnin ka üksi sellel väga momendil.
Ja liiklus on hõre ja korraga tihe, sest pilved jooksevad minu ümber ummikusse.
Autosid on vähe ja ükski neist ei tõmba üksikut sulge endaga kaasa.
Too jääb üksi, ent minule kõnnid vastu sina.
Keset ööd. Kui kell on juba järgmisesse päeva tiksunud.
Tuled vastu mulle nagu sa seda ikka teha võid ja minul ei saa naeratust suult.
Embame.
Embame nagu me seda ikka teha võime ja minul on sees kodusoojust õhkav tunne.
Kõige õigem tunne.

[18.03.16.07.2012]

Mulle meeldivad kõige naiselikumad detailid su juures,
mulle meeldivad  nipsasjad, erinevat pikkust klambrid su juustes.
Värvitud küüntega käed, mille sõrmes sõrmus.
Puusad.
Pannilabidas su käes.
Naiselik pöördumine, miimika. Kulmud.
Kõrvarõngad.
Lokikesed su kaelal.

[20.54.12.07.2012]

Ma ei laiutanud käsi hommikul kuid ma laiutan nüüd.
Hästi lähedal kuule.
Minu ja kuu vaheline distants on väiksem kui kuul kellegi teisega.
See on midagi isiklikust personaalsemat.

[21.20.13.07.2012]

They say little things matter.

In a good, in a bad.

I listen to them. 

I listen to myself as well. 

[0.47.10.07.2012]

Hästi palju sinise taeva pilvi.

Meelte väsimus.

Kiidusõnad.

Tülinorimine.

täna ma laiutan hästi palju. 

ja siis ma olen dušši all hästi kaua.

ja siis ma olen hästi produktiivne,

sest hästi palju on teha.

ja siis on pikk bussisõit.

ja siis on produktiivne tööpäev kella 16.30-ni.

ja siis ma teen oma tavapärase kella viiese teejoomise

ja seejärel saan naasta joonistamine kõrvale.

pliiatsi süsiga hästi palju mööda valget pinteripaberit mängida.

hästi pikki jooni joonida.

ja juua klaasist nii kaua vett, sest mul on aega ja ma ei pea kiirustama, 

kui  joon kas palju,

või vähe vett.

ning siis ma pean diivanile istuma, sest mu lühikesed jalad on toolil istumisest ja kõikumisest jube väsinud.

Ma asetan oma väikesed, rippumisest väsinud jalad otse lauale.

ja keegi ei ütle midagi,

ja ma ei peagi eetikakoodil näpuga järge pidama ja aru andma.

ma vaatan täpselt nii kaua telekat, et ma panen selle kinni ja otsustan võimalikult laiskade liigutustega,

olles seejuures eksta-produktiivne, sest on ju ikkagi argipäev, 

ennast lahti koorida, sest energiatase kõigub nulli piirimail. 

ja minul pole isegi aega, ei jõudu uneriideid haarata.

Alasti tekiall. 

Kui ma olen alasti teki all ja lina peal. 

Voodil lebamas nagu iga inimene üldjuhul, 

vähemalt normaalne eurooplane...

Siis on ikka hullult hea oma väikesed roosad varbad, mille küünelakk ei saa kulunud olla,

sest ma võtsin viimase, eelmise nädala kolmapäeval maha, 

sugugi mitte raske teki alt välja pista.

Nii käib kahe-kolme akna vahel jookvev õhk mu ubade-herneste vahelt ka läbi.

Ja jube sume on karskes suveõhtus teki all, varbad sealt muidugi väljas, und oodata.

Jaa, Paraku tarbisin üleliia energiat riietele, nii et taseme taastamise protsessis nüüd peangi uuesti und ootama.

Telekas jäi ju vait, no eks vaatan lakke.

Ämblikuvõrke pole ammu taga ajanud.

Viimase venna sünnipäevapeo pritsmed on ka alles. 

Huvitav, kas Toomas teab, et ta vallandatakse.

Pole hullu, me võime ta enda juurde võtta. Ühiselamud ongi selleks.

Ühine kraanikauss, ühine vannituba, ühine pesumasin ja kommunaalarved.

Teeme pooleks, pole muret. Hoiame lihtsalt veidi enam kokku.

Vesi. . jah, ma jõin piisavalt täna. Aga tahaks veel.

 Äkki siis ongi seedetraktide töö ja ainevahetus nii kiire. 

Maailma parim,

et siis mina ka surematu olen nagu too meduus, kes teoorias surema ei peakski.

Ükski ainevahetuse käigus tekkiv jääk lihtsalt ei teki.
Minu keha ei väsi.

Kõik on roostevabast terasest kanalisatsioon.

Varbad. Ma peaks teki veel enam maha tõmbama. 

Ent mitte liiga alastavalt, sest ma ei raisanud energiat uneriietele ju.

Ehk kõhuli tuleb parem uni. 

These streets.. have too many names for me.. i know..

Vana laul. 

Homme.

Homme on üks järgmine ülitavaline argipäev. 

Lihtsalt siis ärkan alasti. 

Ei kohuta. 

Aga.. ma ei saa öelda, et ma ärkan sinuta. 

Olgugi, et füüsiliselt sinuta uinun. 

rampväsimusse, mitte niisama tavalisest päevast.

sa oled minus, 

minuga. 

head ööd, maailm. 

(ja hipsterite kant ka, uinuge, kõik teist ei ole kirjanikud ja kõigist ei saa ka. see on kirjutajate rõõm ja mõõn)

1.10

[0.42.10.07.2012]

Täna on üsna tavaline tööpäev.
Ja üsna üksluine iganädalane argipäev.
Päev ise-enesest tavaline ei olnud.

Ja nüüd valutab minu üks jalg.

Paistis päikest ja tegelikult tuli paar piiska ka.
Hästi palju naeratusi ja huvitavaid ja ebahuvitavaid inimesi.
Häid, kalleid tuttavaid ja lummavalt võõraid kontvõõraid.
Oli kallistusi.
Olid mõningased jõuduandvad musid.

Oli lapsenutt ka. 

Selline oli mu ettekandja tööpäev.

[märts 2012, 16.58]

Tuleb tagasi, tuleb tuleb see inspiratsioon.

Naaseb turvalisus ja julgus.

Usaldus inimestele.

Sülle langeda ja ise seista.

[23.37.25.06.2012]

Ma kirjutan, sest ma ei saa muud moodi sellest aru.
Sest üks hetk ma suudlen sind voodil.
Ja teine hetk ma suudlen sind voodil ja see on hoopis teistmoodi.
Ja siis sa võtad ära kõik mõtted.
Ja siis ma ei olegi enam ühel hetkel avalisilmi.
Sest, et kõik see, mis on, on see, mis on tegelikult kõigil kõige paremates kujutluspiltides.
Ma sulen silmad, sest et nii on kombeks.
Kõik ilusaimad pildid on meie arusaama järgi joonistatud me meeltesse.
Harjumusest nägema vaid kõige idüllilisemaid pilte läbi suletud silmade laugude,
ma ei saa selgust lummusest, mis ei ole enam kujutluspilt.
Sest kujutluspilt on pilt suletud laugude taga, kusagilt kaugelt, kuhu kunagi ei jõuta.
Ja kust kunagi miskit kaasa võtta ei saa.
Ent see pilt on mu ees vaba voliga teiselt poolt mu lauge.

Sa rebid viimased hilbud mu varjatud palgelt.
Ja kõik on ikkagi hästi.
Naerma ajavalt ühegi hilbuta.
Ja nii naerutad sa mind iga päev.
Ja tood välja mu kõdilembelisuse.
Sa oled nii joovastav, et mul hakkabki su ees imelik.
z

Sul on oma kast ja mul oma kast.
Sul on soolokontsert ja mul on soolokontsert.
Ent Ying ja Yjang on siiski ühes ringjoones.
... your thing,
... my thing.

[2.38.19.06.2012]

Ja mina tahan olla väikene.
Vaikselt hoitud ja oodatud kui vihmast tüdind lapsed ootavad, et tuleks päikene.
Ning hoitud kui jänesest kaisukaru.
Kus kokkuhoiul puudub loogika.
Kuid kõik ühes on intovertne sümboolika.
Kooskõla ja saatuse salakeelte mäng, kus sümbolid ületavad filosoofide meeltetaju.
Kus ebamaisus on maine ja maine ei ole üldse mitte oluline.
Meeled katsuvad rääkida olulisi keeli, kuid maailm on tajutundetta.
Ja mina olen kõige väiksem.
Sest siinjuures ei ole väikene enam hirm.
Seda juba lihtsalt ei eksisteeri.
Olemus saladuseloori all on vegetatsioon ja kõik ongi roheline mass.
Väiksus ja hoitus peitub õmbluskohtade ristumispaikades.
Ega loor üksi, nagu taevalaotuses taevasinagi, hüdrosfääri ülesannet täida.
Nii kuis on pilved sina seotuseks on looril õmbluskohad uue maailma saladuseloori jätkuks.
Saladuseloori kergitades, mida teha ei tohigi..
On universum midagi hoopis muud kui seda näevad kellegi silmad.
Kadunud on palju. Kuid alles on ilmad.
Helerohelised, Tumerohelised, Sinakas-Rohelised, Tüümian-Rohelised.
Inimesed ei ole hoitud, sest massis ei ole hipsteritele ruumi.
Pubikuarvamus on jälle see, et külm olek, see jätab olemuse mulje ju khuuli.
Nii on ja nii on.
Jäik ja külm.
Ja väikene.
Kaua oodanud lapsed need jäävadki ootama.
Sest saladuseloori alla päikesele kohta ei ole.
Vaid seotud looritükkide vahelt, kus väiksus ja hoitus rolli mängivad, võib kumada üht teist.
Kuid see mass ei hooli.
Ei ole olemas kedagi erinevat meist.
Üksluine ja roheline mass ei hooli, sest uues maailmas sellele kohta ei ole.
Keegi mõtlema ei hakka, sest erakondi ei moodustada.
Majanduse arengut ei soosita ei rohelistelt tühermaadelt ega rohelistelt tühermaadelt.
Peale tühermaade lihtsalt muud ei ekisteeri.
Eksistents puudub üleüldse absoluutselt kõigel.
Väljamõeldistele võib leida ruumi.
Kuid kõik, mis ongi, ei olegi, sest see, mis on, ei ole füüsiline.
On vaid tabu, lollus ja rumalus, kus on moes objektiseerimine, teadmata selle tähendusest sittagi, sest ehe näide puudub ja elu on vaid teoreetiline.
Iga inimese sinised esmaspäevad võivad olla veedetud rohelise massiga uue maaima ühiskonnas.
Sest kui elu tundub kole on tahe see hukule viia.
Ja uus maailm on juba hukul. 
Sinakas-Rohelised ilmad on võimalik puldivajutuse ja lihtsa sooviga küll meeltest kustudada, kuid raske on leida teed välja kadumatust energiaringist, kus voolud vaid muunduvad, kus endiselt on kõik intovertne sümboolika, mis ei pruugigi olla sümpaatne ja vähemgi positiivne.
Õnneks kooskõla või kõlatus ja salakeelte mäng on otsas homseks hommikuks, kui läbi on esmaspäev.
Ja iga järgmine hipsterivabadusega ja tühi massimaailm nädalapäevades võib olla juba ehe neljapäev.
Just nii nagu iga "Just Because" eksklusiivne hommikusöök.
Ning mitte ühelgi teisel esmaspäeval, ega hallil päeval nädalas ei pea olema väikene.
Ei pea taluma hoolimatust, ei piina, ei eksistentsi puudust, sest see on vaid siniste esmaspäevade rohelise massi uue maailma ühiskonna glämmrock, millest padujoodikudki kõige kohatuma peavalu saavad.
Ei pea olema ega tahtma olla nii väikene kui olen mina täna.
Ei pea muretsema ebaloogilisuse pärast sest kaisukaruks on veel endiselt, teisipäeva varahommikul, kukelaulu peale ärgates, karu ja mitte enam karuks nässerdatud jänes, kes omale nimeks Ott sai.
Ei pea muretsema, ses kukk laulis päikesetõusu peale ja hommik on hoopis helgem kui igavikuna minevikku jäänud raskelt unustatav kõle sinine esmaspäev rohelises maailmas, kus ei muretseta mitte erakondade töö pärast vaid laus lolluses nende puuduse pärast.
Teisipäeva hommikuti proovivad erakonnad ikka kokku ajada ka kõik need armsad poliitikud, kes nädalavatuse joomatuuridest esmaspäevasele koosolekule ei jõudnud.
Ja nii ilmad muutuvad. Millises ühiskonnas tahes.

Armasta elu.

Ela elu, mida sa tegelikult ka armastad. 

3.45

[17.57.14.06.2012]

Tahan seda tunnet, et sa oled siin kui ma su poole ei vaata.
Sedasamust, et ma tunnen sind enda selja taga ja aurat enda ümber kui sa oled ka kaugel.
Teadmist, et kui ma sulle silma või otsa ei vaata, et sa ei ole must kaugemal kui kaks-kolm meetrit.
Tahan sind tunda.

[21.07.1.06.2012]

Kui ma kohtuksin sinuga peale tööd, võtaksin ma sulle kohtumisele kaasa päeva parima koogi ja serveeriksin seda päikesekiirtega, mis on loojumas ning õrna naeratusega.
Laseksin poistel sulle lava peal karkaani tantsida ja kui kord peale pikka ja väsitavat tööpäeva koju jõuan, tajuda enesel, et lummus, mille sa mulle peale pakatad on tappev ja surub mind õhkuvõtvalt läbi erinevate mullakihtide.
Mulle mu ümber on üha vähem ja pilt sinust tuhmub, kuid ma usun ja ten, et näen sind homme taas.
Ma lähen koju ja murdun, kuid ärkan uuesti himme, kui päike tõuseb, nagu tulp iseenesest.
Ma olen, elan ja sünnin, suren.
Ning sa ei tea mu päevade kellakäigust midagi.
Kõik, mida näed on kest, vaikus, kuid ma olen, elan ja sünnin suren iga pagana päev kui sind näen.
Sest siis ma tahan sulle jälle kooki tuua, kuid sa oled õhkuvõttev.
Sünnin, Suren. Sünnin, Suren. Sünnin. Vaikus.

[20.33.31.05.2012]

see on su aura, millest ma puudust tunnen.
ja .

[19.53.22.05.2012]

muulil.

[0.29.16.05.12]

ma ei tea mis see on
mu sees on värinad mida ma ei mäleta
äkki see ongi tunne mis tuleb niisama lihtsalt kui läheb
aga tunne võimatust ja selle võimatu võimalikkusest
nagu kookosest kooruvad liblikad
kui kaua pidid ootama
nüüd rapsides protesteerivad
hullemalt kui varem
muusika taustaks on vale
see ei ole seletatav
üks ei kahtle

unetuna voodis ma ei mõtle muule
ma mõtlen peale inimesele
mulle ehk ei mõtle keegi
ebard kuidas keelatud viljad magusaimaks muutuvad
päevapealt miski muutub
nii.
ei peagi teadma
alati mida
sa teed.
ja mina ei tea.

muusika meloodia

mu hingamine muutub selle pärast raskeks

sest iga heli ja noot ja sõna

mis sind ei puuduta

sind meenutavad

mõtteis vaid üks nägu, üks aura, ühed huuled.

what am i supposed to do ? 

-distracted.

[23.42.10.05.2012]

ja kõik ongi põrgulikult teistmoodi,
mul on seljas must maika, mida ma su lahkumisest saadik kandnud ei ole
ja pesugi. roosast pitsist, mida ma umbes sama kaua kandnud ei ole.

[22.16.10.05.2012]

lubage mul väljendada mu ääretut pohhuismi
ja vaid selleks, et salvata te tundeid ja, et öelda sõnu.
sõnu, mille kõla on vääralt vale ning mida keegi kuulda ei tahaks.
kõik on vaid halvakspanu nimel, kõik on haiget tegemiseks.
minule andke voli või ärge andke sedagi.
mitte midagi te mul ju ei anna, huvi ka ei paku.
ma saadan ise kõik kuu peale ja kui kedagi süüdistada,
süüdistage ise end.

kukun laduma sõnu, mille lugemisest loobuksid
kuid siin on miski, mis tõmbab, see on kartus.
seostad seda kõike siin ise endaga ja tunned piinu.
miks ma küll nii teen.
mõelgem nüüd järele, kui tulutoov, kui edasiviiv,
on kaunis tulevikuline isekus.

ja ka mind nimetati isekaks ja nimetati korduvalt,
ent ja võtsin suuna ja kõndisingi trepist üles,
ma saatsin salgavaid mõtteid indiviidide kohta, kes isegi siin neid sõnu lugeda võivad,
ja ehk korduvalt saan karmalt hoopis mina tagasilööke,
oh, kuis aegajalt ei tunne ma end hästi,
ent see tunne, ka see, mis on just sinu tekitatud,
ei ole ainuke valu minu sees,
jaa ma lasen mesilastel enda ümber koguneda ja igasuviseid kokkutulekuid korraldada,
ent see ei olegi nii valus kui see, mis on peidus veel sügavamal,

tõepooles ka minus eksisteerib koht, millest sa teadlik ei ole.
mitte keegi peale minu ei ole, kuid inglid on minuga.
ja nii siis need õrnad eritiivalised mu sees korda loovad,
toitudes usust, lootusest ja viimasest piinast, mille nad delete nupu abil keha kõvakettalt kustutavad.
kuid nad ei jää nälga, sest kettad käivad ja ükski hammasratas pole kuival. eikunagi.

22.30

[23.28.6.5.12]

energiavoolud
üliaktiivsus
väljumatu tung
inspiratsioon
nii tugev tahe, et viib põlveõndlad taha ja võtab jalust nõrgaks.
kuku pikali.

[14.00]

unistan kalorivabadest juustuburgeritest

[13.17.3.52012]

Ma tahan jälle maailmale vastu protesteerida.
Ja ma tahan põgeneda mineviku eest tulevikku.
Ma tahan technoelectro muusika saatel seada sammud tundmatusse.
Ja tahan seljatada väärad mõtted.
Ei soovi anda seletusi.
Ei soovi anda tikuga tuld.
Ei soovi kohustuda.
Ei taha ootusi täita.

Ma tahan olla mina ja elada enda elu.
fuck you, motherfuckers

[20.59.22.04.12]

aga ma ei taha vegeteerida.
ja keegi ei tea,
on laekad igal pool
ja

[23.31.23.04.12]

ma ei taha eksisteerida,
vahel on liiga raske.
ja varbad on kannatamatult külmad
midagi ei taha ma teada
omaette vaikuses
ma teen ise endale pai ja rohkem polegi vaja.

[13.25.17.4.12]

see tekitab mu sees värinaid
mõtted tekitavad värinaid
häid värinaid

see on adrenaliinirohke kabuhirm
korraga tahe joosta vastu, korraga eest

nagu suplus jääkuubikutes,
või külmavärinad kuumast
seletamatud krambid kummikutes

ja siis on totralt naljakas ka,
või ämmaemanda naeratus näos

Ahastus.

A-HA-Stus

ainevahetuse prelüüd.

ja nii ta kõnnib mu poole. 

tipa-tapa-tipa-tapa

and so she goes.. 

after kiss, after hug

and my dreams have come true.

officially gay, 

to be it´s okay. 

and that walk

it´s a walk to remember

i will memorise your voice tamber.

ja su silmad

ja su huuled

ja su käed

ja su jalad,

ja su puusad

ja su rinnad 

ja .

Jaa.

Ahastus

[23.41.16.04.12]

sa tirid kõik mu sõnad suult
ja viid tuule keelele.
mul on lagedus huulil
ja luited silmades,
mõte uitab muulil.
ma lihtsalt pean nõustuma,
kui suur õigus oli juhan smuulil.
ja kuidas kaunis õigeid sõnu ritta
seada oskab kailit
ja sina vastu võtta luuleridu maililt
kui kiirusel mis kuulil
kaob sära su huulilt
on silmapilk kadunud minugi naeratus.
oh, naerata ometi.

[22.54.13.04.12]

Mulle tohutult meeldib, et sa unistad.
Ja mulle meeldivad su käed ümber minu.
See maagiline puutumatus ja salapära.
Ja mõttelennud, mis hooga lennu saavad.
See väikene roosa pitskleidiga tüdruk su sees.
Ja ootamatud seisukohad.
Meeldib seista su ees ja meeldib jalutada pikalt.
Ümber minu sind jalutamas vaadata.
Ja näha kuidas samm-sammul sa ennast keerutad.
Kuulata sind ja küsida ja vastata.
Ja imestada.
Sind tundma õppida ja meist mööduvaid inimesi vaadata.
Keset autoteed sind kallistada.
Meeldib näha sind naermas, naeratamas, mõtlemas.
Emotsioonide najal tegutsemas, hullumas.
Meeldib näha kõigest sind.

[11.05.12.4.12]

kõik on endine
ma olen kodus
üksi
mu sees on igatsus
ja asjad on katki
mu sees on lembus
ja leplikkus
mu sees on tuldpurskavad draakontuvid
aga mul on hea muusika
ja lootus
kuid ka tibutagi.
ja kohutav hirm.
mu sees on andestustpaluvad harksabalised
aga mul on halb enne
ja uskumus
kuid ka ärevushood.
ja kartus mu sees
kõik on endine
ma olen kodus
ja kohutavalt üksinda.

[22.38.10.4.12]

don´t make me pray
don´t tell me what to say
don´t stand, come and lay.
and so i dream,
even not so mainstream,
please be my team.
play my game
play along, it´s all about fame
play my game, i won´t give any frames,
just
don´t make me pray
and
don´t let me say
i must confess
there is more that i need less
don´t be my loss
continue
you make me gloss

[12.09.8.4.12]

sa ei tea aga ma mängin päevast päeva kitarri.
ja teen end vanemate ees narriks
jap, te pisitütrel on pätu peas kinni
ja ma sain just südamevalu kingiks.

neid mõtteid ei ole üldse palju
aga need pildid ei lõppe ka kordumast mu peas
ja siis ma mängingi kitarri
ja teen end iseendagi ees narriks.

[10.15.8.4.12]

ma põgenen jälle,
viimased tunnid ja päevad.
Ja ma lasen ajal joosta,
ma ei lähe võidu, kõik näevad.
Aga nii see juhtus, eile,
ma ei jaksanud enam seista.
ma hakkasin põgenema,
ja lasin ajal lennata.
ma naudin mõtte kokkupuuteid sinuga
kuid minu süda paneb mind kogelema
ja käed tahavad seilata
mööda merd, kaugemale, kiiruga.
eemale mõtetest, millest ükski ei ole halb
kuid jaksu seista enam ka ei ole.
kinolinast jääb alles riie vaid nii hall,
ja enda piinamiseks enam seista mõtet pole
ma näen isegi unenägusid
ja kõik seal viitab heale,
kuid kas pean ma uskuma neid näitemängusid
mis lähevad küll peale,
kuid ärgates on pagana valus,
kahes maailmas korraga elada,
sellest tekkimas on mu krooniline haigus
korraga unistustes ja kord kohustuses reaalsuses elada.
korraga kõik on hästi
kuid kord kohustustes on kui kuu peal ootamatu külgetõmbejõud
mind tiritakse tagasi maale, ja ma ei jõudnud endast jätta märki
ent ma ei lepi olukorraga ja mind aitab tõukejõud
ma jõuan taas kaalutumasse olukorda
ja kõik on palju paremini
nüüd tahan vaid sinu seisukohta
kas peaksin end näitama või peitma tunduvalt paremini?
mu sees on lootus
ja see hoiab mind päevalehes populaarse artiklina,
ja siis kord sureb mu sees see innustav lootus,
mis palju korda saatma viib, ja ma tunnen end taas tühjade hammasrataste tsüklina.
süda hellitab lootust veel igavikulist aega
ning mõistus jookseb jäärapäiselt teisele kaldale,
jah, ka mina peaks sõjale oma südame ja mõistuse vahel andma veidi veel aega
enne veel kui üks laev hakkab randuma.
kodu või võõrriigi sadamasse,
lõputult merele jääda ei saa, ka kui hing kipub rändama
tuleb randuda, lihtsalt kurss võtta sadamasse.
jah ma tean, et sadamaid on palju,
kuid võta lähim ja võta vastuvõtlikuim.
vali sadam täis ootust ja lootust
võta tühi sadam
sadam, mis sind varem ära saatnud ei ole
sadam, mis kõige mõistlikum ole.
su mõistus ütleb sulle vastuseid ette
ainult süda vorbib plaane kuis mõistust petta
inimene on aga mõistusega loom,
ja mõistus on kokkuvõttes ikkagi tugevam kui süda.
ning kui süda peaks peale jääma,
peab olema sellega päri ka mõistus.

[22.7.4.12]

armuda on võimalik väikestesse asjadesse.
armuda on võimalik olemusse,
armuda on võimalik maailmavaatesse,
armuda on võimalik ühiste omaduste olemasollu,
armuda on võimalik välimusse,
armuda on võimalik saavutatusse
ning sa vaatad juba loomult inimesele üles,
armuda on võimalik lõhna,
naeratusse,
aurasse,
juttu,
vaikusesse,
oskustesse,
suhtumisse.
Võimalik on armuda kõrvuni ja sellesse kõigesse korraga,

[23.44.7.4.12]

ja nii ma tunnen puudust nendest väikestest asjadest
ja nii ma meenutan ja näen ilmsi sind ennast enda käitumises
ja nii ma tunnen puudust nendest väikestest asjadest
ja nii ma meenutan ja näen kus ja kuidas sa olla võiksid
ja nii ma kurvastan natukene
ja nii ma petan kõiki oma näitlemises
ja nii ma kurvastan natukene
ja nii ma unistan, kuidas asjad teisiti käiksid
ja nii ma räägin uskumustest, kindlustest ja sihtidest
ja nii ma unistan, kuidas asjad teisiti käiksid
ja nii ma räägin sinu eest võitlemisest

[20.27.7.4.12]

ma nagu olen olemas aga tegelikult ei ole
ma justkui jalutasin
ära
sest ma tahan võidelda
kuid mul ei ole mille üle võidelda
mul ei ole , ei pruugi olla tulemust.
seega milleks
ma justkui jalutaksin
ära
..
või saan ma võidelda kui selleks on aeg?
kui on korrigeeritud olukord,
kui ..
ma enam jalutama ei pea.
ma tahan sõita sinise bmw-ga
ja basskitarri õppida.

[14.16.7.4.12]

Ma olen korras.

[4.4.2012]

Kuid see on see, mis paneb elama..

Ta vajab aega, ta saab selle.
Ta saab selle, kui see teeb head meile.
Tehes head meile, ma ei helistanud eile.
Ma ei helistanud eile. Ma ei saatnud meile.
Sest ma tõesti tahaksin, et see teeks head meile.

I need
help.
I need
you,
I don´t
need
problems
but i´m
ready to
take you
as my
worthiest
challenge.
My Beibi.
We can try
to make me
you you and
i last
for a long
long time if
U want.

Ma tahan koju.
Kodu turvalisi seinu enda ümber.
Iseenda usaldust, ei kedagi häirivat.
AGa ma tahan sind ja ma ei taha sind igatseda.
Need tuled öös on lõputud kui algus.
Need tuled öös on tuleviku jaoks.
Liblikad tulel
saavad otsa.
Aga valgus kutsub.
Ei tasu joosta esimese tule peale.
Võib kõrvetada saada.
Mu sees on hämarus.
Inimene ära ole liblikas.
See ei ole minu valgus.
See on võõras ja kõle valgus.
Tahad sa põgeneda ?
Kas see on lõpu algus?
Alguse, millel alles soojeneb valgus.
Soojustunde rambivalgus.

[30.3.2012]

Ma toitun, toitun, toitun.
Ma võin seda tunnet väljendada nii palju,
kuidas mõttes hõivad koha ja end, sõnu lausumata,
kalli tegema kutsud.
Käsi su kuklal ja käsi ümber sinu,
ma mõtlen, et sügav kukkumine on see järsk kukkumine.
Ma seedin, seedin, seedin.
Ma ei suuda kustutada seda lennutiiva vaibi enda sees.
Kuidas nad taltsutamatult tuuleiiltel ratsutavad, hääletult,
meeletult meeldivalt.
Minu käsi sinu käes ja muuseas kerge vastasseis.
Ma mõtlen, et see haaratus on üha tugevam haaratus.

.. ja võlutus,
.. ja tõmme

ja va armori rünne.

Veel olen häbelik kuid tunded on siirad.
Kui püsin ka kaugel on see nõrgaksvõttev narritus.
Loob need visioonid, mis mind kaugele viivad.
Kätte ei anna, see on õrritus.
Kuid katsumus on täna minu rada.

.. nagu sinul on võlutus ja on tõmme..

mille lõi tabamus kui sihi leidis amori nool.

Täna ja homme oled sina minu soov.
Ja sind käe alla tahab õrn hool.

[16.42.4.4.12]

Tunnid lähevad nii aeglaselt
aga ma ju tean, et aeg on välja mõeldud mõiste.
Iga piiks mu telefonist köidab enam tähelepanu kui see väärt on.
Iga kord panen lootusesurmas kinni äratuskella
või avan sõnumi kelleltki teiselt.
Ja ma kuulan juba hommikust saati ühte playlisti.
Ühegi laulu sõnad ei sööbi läbi mõtetest sinu pihta.
Hoian aga selja sirgu ja seisan mehiselt.
Või magan maha tunde siiski telefon kõrvaääres.
Ma ootan.
Ma isegi ei tea mida ma ootan.

[1.06.11]

Ma vaatan taevast ja pilvi,

ma ei kuule mängivat raadiot.

Ma mõtlen algusele ja mõtlen kestvale lärmile.

Maailmale ja meie rahule,

mõtlen kestvale vaikusele.

Kõige alguse lõpule ja kestvale eluarmastusele.

Sest, et ei tasu karta, sest, et on kiirusepiirangud tartu maanteel

ja kaitseinglid ajutiselt hõivatud elutarkuse ammutamisega.

On hakkamasaamise mõtisklused ja vastupidavuse keemiakatsed,

üleskuumutamine ja suitsukate kellegipoole.

Aga ütle ikka, ütle maailmale, et ma olen teel tagasi,

ma olen teel koju.

Ütle maailmale, et ka siis kui ei kõla lemmiklaul,

ma naeratusega ütlen, et ma tulen sinu juurde.

Ma tulen koju, sest mu süda on sinu juures,

sinu koht paremas vatsakeses.

Ärme karda, ärme karda,

kiirusepiirangud on ajutised, ma tõttan või läbi tulemüüri,

ma tulen koju.

Hubasus mind su juures toidab, su käed mu seljal,

su hingatud õhk toidab mu lilli, su puudutus sütitab maagia,

mis kadus kui kaotasin koha maailmas.

Sa oled mu kodu, ma tahan tulla koju.

Sa oled mu pikim kodutee, sa oled lemmik jooksurada.

Korv lohutustega, mu alternatiiv šokolaadile.

Juustusai? Moosisai?

Ületatud kiirus,

igatsetud siirus, mu limiteerimata intiimsus,

lolluste legmitiivsus.

Asteroidne sõltuvus, mu maailmamõistatus.

Lutsukivi sulpsatus.

Vaieldamatu kiusatus.

(millele kusjuures vastu saan vaid tänu teadmistele, hilisemale rahuldusele, rahulolu tundele)

[10.11.11]

ma ei taha ära minna.

Täna sinuta ma olla ei, ei taha.

viskame end kohe põrandale ja keeldume sammumast.

tantsuks keerutame kõik unustamist väärt pahed,

vahetame need nimetute tunnete vastu,

laseme kaja ka siis tuppa ja lausumata laskume teineteise unelmate taskuteisse.

enne kui ärkame unest sööme veel armastusepuu vilju, keelatud või mitte,

aga me sööme.

Ja täna kahekesi, ka siis kui oleme üks ühes ja teine teises kujutlusvõimes,

või kas või siis ka mitte.

oleme koos, vaimselt ja füüsiliselt, oleme tamme jõud ja nõuklirin raskeks muutuvate õunte all.

[23.43.28.03.2012]

mu põsed on seest valusad sest sa paned mind nii palju naeratama
ja mu mõtted minu peas ka kõik sassis.
sa tekitad tundeid, mille..

[15.44.22.03.2012]

Miks on mul su telefoninumber,
kuidas lugu nii kaugele sõuab.
Kõigub vooluahel, lukus on kamber.
Kuidas elekter lainetab, säriseb ja kokku
Kaugele see kõik jõuab?
Elektrivool mu soonte vahel üleval,

See on see vooluahel millesse ma ise end tõmbasin,
see on hullutavalt kahe vahel, see maailm, need loodud seinad.

[20.26.15.03.2012]


veider,
sest midagi on puudu ja ma ei tea mis see on
on tunne, et ma ei saa seda ja
mingi kahtlane segu kurbusest ja lootusetusest
siiski jalgelejäämisest, tugevusest, .. iseseisvusest?
mina versus maailm

[4.52.03.03.2012]

suhted on inimühiskonna kinnipidamisasutuse alternatiivid,
eks igal asjal ole omad head ja vead,
eks mõnel vangil tolle elu ongi lill.
mine sa tea, kas kõik on just oma kapsa-aia sead,
või piisab vabadusest, äraütlemisest, ise-endast kui mul parmupill?
keegi ei piira, keegi ei kontrolli,
olen elviira, või mängin niisama lolli...

[27.02.2012.19.50]

Pehmust sulle,
kel mind raske aksepteerida.
Pehmust,
kellele raske on hea olla.
Mõtlematuid meelemärkusi mõtlen välja,
sõltumatuid sõnaseletusi sõnan,
hingan tühist õhku enda sisse ja ei midagi enamat välja.
Ootan midagi.
Komplimenti.
Mõnd alimenti - sundimaks lahkuma väärideed.
Mõttelangetused.
Ma jätan lugemata palvetused, lasen lendu kinnisideed.
Lubage merele kompleksid, lennule avameelsus.
"Ma sind ei oota." - Tahaksin öelda.
.. et ootan midagi, mitte kedagi.
Mitte sind.
Olemasolu. Vaevalt sedagi.
Aga alati tahan ma keelatut.
Seda mida tahta ei tohi ja nii meeletut.
"Astu üle piiride." - Seda minagi.
Aga ma..
ikka ootan,
seletamatu lootus, selle keelatud vilja küpsuses.
Ehk nüüd kukub ta puu otsast.
Või hüppaks, tooks alla oma enese andekuses.
Ei lakka ma lootmast,
ja endiselt ootan...
kuku alla mu ihaldatud küpsus.

[0.23.24.02.2012]

sa oled veres veel
ja mu joogivees
ringliikluses minus eneses
ummiksõlmes südames

[22.18.17.02.2012]

Ma ei taha ennast unarusse jätta aga veel vähem saan ma seda sinule teha ja see tapab mind seespoolt.

Kuratlikult valus on sees aga kõik see põletav tuli on summutatud vatiteki alla.

Ninasõõrmetesse immitseb põlenud lõhn ja ma pingutan, et jõuda aknani mida avada, et ma ei lämbuks.

See aken on kaugel ja ma tunnen end tulvil rammestust.

Õhku, hirmsasti oleks õhku vaja.

Ma olen ise ennast vingu sisse kaotanud.

[9.09.16.02.2012]

Nüüd ma räägin kuidas mul läheb.
Päevad mööduvad ulmelisel kiirusel.
Ja kohustused ei olegi enam minu suurem rida.
Kool on esirinnas küll, kuid ainult:
E,T,N,R kell 08.00 - 15.00
&
K kell 08.00 - 17.00.
Käsikäes käin ma praegu kinoõhtuga.
Popkornilett ja kuulsused.
Käsikäes tudun ma ka.
Mõtlemisest olen loobunud.
Kuid lohutan, kuulan ja paitan iga kell.
Kaasa võin mõelda, mõtteid jagada.
Koguda ja olemas olla.
Minu maailm on pistetud puuri.
Kuhugile lukustatud kui puurilind.
Täna ma ei lenda ja eile ka lennanud ei ole.
Varsti on aeg.
Nullseis ei vaja esiletõstmist.
Viime palun prügi välja,
külalised tulevad.
Mina ja mine.
Minemine minul endal enesega.
Varsti ma vallutan kõik vanad lambaaasad.
Rajada tuleb kindlus ja kunst ja muusika.
Minu elus, ma ei taha olla isekas, ütlen meie.
Meie saame õnnelikule teele raja.
Linnuteelt kõlab säutsumist.
Lõvi annab endast märku.
Sõnn langetab kurvad pilgud.
Vähk kutsub end vältima.
Jalutuskäik läbi elu, pagana kirju.
Aga mina hakkan minema.
Samm sammu järel.
tõntsat- tõntsat.
Kirjutan ja joonistan ja jätan enesest märgid maha.
Kaasa, aa- oo. Ei võta.
Uks läks lukust lahti.
Meie kord lavale astuda.
Kaunist näitemängu vaatamist!

Te ei tea ikka, mitte midagi.

kas see on see samm milleks me kumbki seni jõudu kokku pole võtnud ja nüüd annab selle jõu keegi teine,
kas see on see, mille me võtame maha, mis on tapeet ja kulunud nii senine.
see on samm edasine
olek. ise teeme, teame kui kesine.

[20.36.11.02.2012]

[22.49.31.01.2012]

Kõrvaklapid peas, enam valjemaks ei saa.

Palun lahkuge armsad mõtted.

Palun kartke kisa, ära lennake, haihtuda kui saaksite.

ma ei taha kannatada

taluda te esoteerikat

meil sitaks on poleemikat,

mida vittu pederastid ?

ma ei taha et see lend väljuks

[20.41.21.01.2012]

ma soovin peituda,
kõikide värvide riivamiste eest põgeneda,
jääda puhtaks leheks, jääda iseendaks.

jätta inimesi kaugele ent sooja,
ei soovi minust sõltuvaid ega joovastuvaid,
vaid nende endiga lävimist ehk kui ainult,

ja seejärel puudutust.
kõige olulisemat puudutamata,
hakkamasaamise ajanõutamatust ja siis alles.

päikesetõus sisehingedega.
siis alles..

[12.40.4.1.2012]

Angiin,
ma olen haigusest masendunud aga hommikud on ilusad.
Täna on esimene juubel.
Viiendat korda oled minuga ärkamas ööst.
Aitäh sulle.
Su naermistele,
naeratustele,
olemistele,
aurale,
vaimule,
hingele,
kehale,
kätele,
puusadele.
Sinule.
Unenägudele.
Pähkel.