Saturday

[15.44.27.10.2012]

Kohvitass on minust liiga kaugel,
kõht mõnusalt lõdvaks lastud.
Kõht on täis toiduaineid ja
kõik muu on lämmatatud.
Kaugele mu seest on jäänud õhkutõusvad tunded
ja seda on märgatud.
Kuid kui kõht taas tühjaks läheb
ja ma miskit sisse ei söö.
Ehk tundedki tagasi tulevad.
Ma tegin seda katset üleeile ja eile.
Söök on hädavajalik, kuid vaid nälja kustutamiseks,
kõik ülejäänu on üleliigne ja rikkus.
Ma ei taha rikas olla,
mind ei huvita kellegi suurimad varad
ja mind ei huvita rahaline seis.
On mul raha või kui seda ei ole,
mu seisu see ei muuda, sest raha ei oma tähtsust.
Ma tahan välja minna, mind raha ei takista,
ma tahan seltskonda ja sõpru, mind raha ei takista,
ma tahan näha välja nii kuis tahan ja ikka
jään kõigutamatuks, sest raha ei oma ülemäärast tähtsust.
Ma ei maksa selle eest,
et keegi mul kohvitassi ulataks.
Ja ma ei taha, et maksaks selle eest,
et teeksin mina üht või teist.
Ma ei ole tüdruksõber ja kui olen siis mitte teenindaja,
ma ei ole tüdruksõber tellitud, ma ei ole makstav.
Rikkus lõhub tunded ja tunded tulevad õhust,
mitte rahakoti sisust.
Liialt palju asju saavad valehinnangu.
Ja õige ei ole ei ühe ei teise vaatenurk.
Üldistada tuleks ja leppida võiks,
sest üleolekuta on koledad kummikud minu jalas.
Sõpru ei ole ja muud ka ei ole.
Olen üle, on teised üle,
kui on võimalik,
siis ei oleks nii kõrgelt erinevad me väärtushinnangud.

No comments:

Post a Comment