[7.50.18.4.13]

mu süda jahub,
praeguseks on kananahk ka juba.
mu sees voolab suur hulk vett
sinna tekkinud on juga
voolab, voolab ojadena tundeid.
ja ma jooksen järjest tühjemaks
sa ei vasta mu sõnumitele
tõrjud lähenemiskatsed
no olgu

[22.53.15.04.2013]

maga, maga sügavalt,
ära kõnele, ära huvitu,
sa pole süüdi,
seda on teised,
seda olen mina,
mina olen süüdi,
et sa võtsid vale värvi,
guaššikarbist,
mille mina sulle ulatasin,
sest need on minu guaššvärvid.
sõnad asetasin su keelele,
anna andeks,
salvan nendega end,
mina asetasin,
ei sina neid ju lausunud,
välja mõelnud,
tähendust tea.

maga, maga
puhka,
tee kõike mida tahad,
ära kõnele, ära huvitu,
sina ei vaja lähedust,
anda, võtta
või kui,
sa pole ikka süüdi,
lihtsalt maailm on selline,
asjad lihtsalt,
täitsa ise.
ava silmad,
süüdimatus,
ei keegi tea midagi.

[8.4.13]

mõtle kui sündinuks ma printsessiks
mis kõik oleks teisiti
kuis kuldtõllad peatuksid mu kuningast isa lossi ees
ja kaunid kuningsoolised mannekenmehed seal järjekorras me kohtumist ootavad
kuis üllal kombel keegi kurja me maal ei räägi
ja pattu ei mõisteta
vaid ükssarvedes kaheldakse
ent roosid ennustavad vaid nende tõelisusele
on igivanad vete, metsa ja niitudevanad
on imelised neidised ja korsettidega paraadikleidid
pitssäärised ja lendu viivad kõpskingad.

[9.48.4.4.13]

kaugel loomisest
vaata klaasi kujundmänge
kuula muusikat ja
päikesel lase sillerada
lumel sulada
kiusatustel ununeda

tunneta kevadet
varvaste vahel
ja tuulelõhnades
kevadlilli õide puhkamas
oota veidi veel

tunneta eilse õhtu hõngu eneses
ja mõtle järele tormamata
kujuta end tagasi voodile
ära enam koonderda mõtetega
kus ja kellega sa olid.

kuhu triivisid oma unenägudes
keda nägid ja mida ei mäleta
pane see loomesse, tunded tulevad ise
eilne õhtu sukeldus kevadesse
täna oleme  juba loovad