[19.45.28.12.14]

et keegi südamest end välja lõhub
valutab hing
ent keegi armastust kahekordistades
ühe maaimagi segi paiskab
kui keegi teine ei näe
kuidas kellegi kätte end üks
uuesti lubab
uuesti hingab
uuesti ehitab.

[3.33.28.12.14]

"mõnikord haavatakse armsamat enda sõltumatuse tõestamiseks." -

ma ei taha
et oleks vaja
meil teineteisele enam
tõestada
enese sõltumatust
ja teamegi mõlemad
et ei sõltugi
mitte kellestki teisest
ega saa sõltuma
meie ise
peale enda
ärme enam proovi
tõestada
ma usun sind
usu mind
ma tahan sellest
nüüd juba
palun
üle olla
saab ju hoida
kinni hoidmata
ma tahan
sind
hoida
hoia
mind

[07.58.28.12.14]

ma olen sinuga koos
ja ma tunnen end nagu koma
ja sinised jooned ridade märkimiseks
ideaalne paberileht

[21.33.21.12.14]

ma vahel elan läbi seda tunnet kuidas ma kääripidi sind endast lahti lõikasin
kuidas ma nägin, et ma hoian su kätt aga see on vale
ma ei tea, kas osanuks miskitpidi üldse valutult lahti lasta
kuid ma mõtteis lõikasin eneselt käe
ja kui käsi ongi tagasi minu käes, siis armid jäävad

[1.29.17.12.14]

kuidas nad teavad et ma sust üle ei ole
ja läbi ja lõhki sinus
kuidas seinakell käekell äratuskell
ainult ühes rütmis tiksuvad
kuidas näevad et elan ajas,
live fast die young
ja meelt heidavad sest momendid ei ole neile
on minule on taskumärkmetesse poetatud
tühise värvivaliku tindipliiatsiga sõnad soetatud
ma elangi millelegi muule
tüli norimata aususes austuses
ma räägin aga teadmises ei marineeri
küll korrast aitab,
kuidas nad teadvustavad, meelde jätavad
ajapikku manduvad uues mõistmatuses
et moment on, hetke pole
kuulevad mu sõnu, jookseb loogika
silmad otsivad püsivamat pinda
tiksub paika,
andudes asjaoludele kõla annab kanda
a heaolu mängib suur hunnik veel sidumata seoseid
kui paika loksudes seos heaolu rolli välja ei mängi
et kohale kui jõuab
olen teinud oma töö
ja seinakell käekell tiksub kui äratuskell
jõuab kohale on hommik on algus
kõnni tänasest siis üle tänava kui foorid on uued
klapid peast,
on algus uus

[11.43.15.12.14]

kui tahab toob tee tagasi berliini
ei meel ükski lahuta sisimas tahet
oled kaks paaris hinge või üksi
kofeiin kohvikutes ei lahtu
kohad ootavad pilved sõeluvad
seierid ujuvad tahes näha
aeg ei peatu tänaval
toas teetass soojaks ei jää
teisalt midagi ei juhtu
ükski kell ei tiksu
pildid jäädvustuvad
orhidee õitseb edasi
lõpuni
liigutamatuses tolm ei kogune
kedagi ammu juba kusagil ei seisa
kohustused lakkasid
uus elu hakkas

kui berliin nakkas

[11.19.13.12.14]

neetult ilusad naised

nahk

jooned mis näole huuled joonistavad

laine laines jooksvad kulmud

ripsmed

silmadeni sillad loovad

põsesarnad

toon toonis imeilusad emotsioonid

värv silmades lummab

õrn huultele kantud pune

ihu kuumaks kütkev fauna

korraga hellust vajav

ent nii tugevalt iseseisev

neetult pikalitõmbav rabavus

mis neis ilusates naistes peitub

neetud naiste ilu

ja seks esikus

[19.10.22.11.14]

viska mind minema
ma ei ole see headus, mida sa näed
intelligentsus või asi

[18.12.22.11.14]

spending amazing Saturday with your company inside my head
first of all, thanks for making my day,
existing here and there, same time nowhere at all
i stay focused and read my thoughts out loud
in this way, keeping you close is not so hard
and i let you bloom and i let you flow
in my head, there´s no limit to grow
so spelling my words and cooling my tea
i still have cookies for you too my dear
all about giving the space and freedom
independence and unconditional love,
even though i´m not sure how to call it,
the thing keeps me pure,
my vision better for the truth and existance,
and so i hear a friend of mine say:
"you´re not always confident,
for the very first time i see you being sure."
it might take time, it might take a day
so far i´ll keep growing
as far i know what am i longing for

but i know.
not confident again, but pretty sure,
you´re in my veins too,
you fuck. 

[22.24.9.11.14]

sina loodki mu kõiksuse

kui sa tuled, tuleb rahu

ma ei mõista end kui sind vaatama jään

kõik korraga on kadunud ja

kõik korraga on kohal

sa lood minus hirmu ja

minu vaimu rahulolu

kesmis, headus sa oled

mis mulle andma tulid

võtma tulid

sinus on niipalju rohkem

kui palju sa kohale tood

mu sisemus kukub kui sa

mind puudutad

iga su kohaolek on puudutus

minu olemus laekub

ja mu oleks lahkub

mis minus enam mina on

kui ma olen palju

rohkem kui keegi näeb

sa tõmbad minust hinge välja

see ongi vabadus

kui kõik mateeria kaob

ja hinged möllavad

mul hakkab kohutavalt palav

sest sa paned mu põlema

kui lausleekides heinakuhi

korraga äkitselt praksumas

korraga rahus langemas

tants õhus ja värvide mäng

mustvalge, fengshui, jingjiang

sa oled armastus

sa oled kõiksus

need on ood sinule

sest sa oled osa minust

[23.51.29.10.14]

a käige kõik sitale
tõde annab väänata ja arusaamu annab aru saada
kas õige on ikka kõik, mida õigeks pead
vaheldus, jah annab kinnitust reeglile erand
a kas kõikidest jõgedest ikka põhjavesi läbi käib?
et kiskuda verele kärnad, puruks pekstud nukkidelt, mis seinale ka jälje jätsid
on sel vahet kas sein enam seisab
annab väänata ja käänata ja üldse segast peksta
oma maailma põnevaks luua, ropprikkalt, nina püsti, jalajäljed uuel kuuel,
paistes emotsioonis, head nägu lüüa
paar pilli, sinist, kollast, teist-kolmandat süüa,
kõik lõpuks nagunii hästi läeb, on taskus käed,
mööda seina teed ei kobi ja naeratus on ikka näol.
ja seljatad siis suured, paksud
ükshetk lähevad puud ka roheliseks jälle a kes seda ikka ootab
lööd risti käed, kõnnid pilk maas,
muusika, pohhui juba, mis lõlab, lihtsalt, et kõik palun summutatud saaks
et te kõik sitale käiks, kes te asjust aru ei saa ja mina ise, kes ma mõista ei anna,
on´s elu siis nii vajalik paradoks, et sülg reaalsuse illusioonina alla viib
ja maailm mõni muu, see maitsena alla ei lähe ja selle nimel ainult edasi kütangi
need pillid, neli-viis, et ei lõppeks viis, ma jaksan veel kuni kell saab viis,
nädalad seitseteist, viisteist ma jaksan veel,
next lever upgraded, maunid mu teel, all shit and about them
ma rohkem ei räägi, mu vili ei õitse, et siis oodake vaid,
kui ära saate käidud, ossa-ossa, kus vaat on lops,
püant see kukena kireb, uued hommikud ja õhud, 
expect the unexpected ja vähe pohhui polegi.

[13.10.14.22.09]

can shine your pride inside indeed
a breaking point played well again
you think you fuck´em problems away
you don´t
you think you drink your bad mood away,
flush the unfairness from lack of sleep with coffee
you don´t
ya just playin´ it pause
no.
you´re consistence itself
you´re the brain upon feelings instead
kill the weak cells,
kill them all,
becoming one in all
you talk, you laugh,
you smile. YOU KILL
becoming one in all.
no more pause to play
no games at all
and then shine,
your pride all the way

in dilemma

[23.36.5.10.14]

miski oleks nagu tüki küljest võtt
korraga mööda savipoti sisemust jooksev vana mulla muster
ja minu sisemus, see muster ei erine
võta loobi see vastu põrandat kildudeks
kõik mis on ilus on hirmus
 

[19.31.27.9.14]

ma tahan teile kapist välja tulla
tahan teid endaga Narniasse kutsuda
tulge vaadake elu minu sees
see on kord alguse saanud
veel kustumata leek
mille küttel vedur auru annab
see on veel koores kastan
mille sisu sa ei näe
sisemine põletik, mille valust ma ei räägi
sinule hoomamatus
ja minule lavahirm
eluinimeste kindlus vesivalli taga
ja rohkem ma ei ütlegi

see ei ole kaisukaru kaotanud lapse emotsioon
see ei ole hüppejalgadest tagajalgadega tiivutu putuka tunne
see on armastuse õppetunni, karma ja mängitud võimaluste triloogia
kõige kordumatu korrapärane manustamine, väljaheide ja jälle üks mäletsus
sga siis ma enam ei mäletagi
kuidas ja miks ma siia sain
kus ma üldse olen
mida ma tean on see, et Narnia on minu sees
ja Narniasse sina ei pääse

[11.48.23.9.14]
 I´m soaked by you.
Through the pulses spreading in the air around me. 
Through the enormous space you drive vaguely into unlighted pieces in me.
As an addiction you attach to my cells and..
Piece by piece i´m becoming.. give me your name.

sincerely yours,

[12.26.22.9.14]

Mille eest sa põgened?
Kartusest võõrutuse kõrvalmõjud?
Tagasilöögid.
Ma ei tea, kes sa oled, enam.

[9.36.16.0.14]

Ma tahan sind vaadata.

[9.24.9.9.14]

uskumises uskumustesse
ja kuu taustal,
kõlaritest kisav kõri karjub su näo nägemisest,
ma tean kui kaugel sa oled.
vahel unustades enne virgumist
et tõtt ei anna pagendada
ja näod jäävad võõraks
aga emotsioon jääb
kui tärkab esimene kübar samblikust
ja tunne on jälle sama
sa pole üldse nii kaugel kui sa oled

[22.44.4.9.14]

ja ongi kibe
meditatisoon inimestes
killustatust puudutavtes küsimustes patoloogia
iseseisvumisraskuseid ületavatele pühendatud sihtasutuste koondamiste tulemus
ja raskemate juhtude asjade kokkulangevuste sünkroonitus, muster ja rutiin
teie esmased katsed on edukalt väga läbi kukutatud
lõhutud tammed üleujutusteks kokku riisumata
korralageduseid sünnitanud surrogaatema sünnijärge depressioon
milles esimesi eluhommikuid näinud maim okstele oksendab
kätte jõuab uus hooaeg, tuuled on teised,
ja õhk ongi kibe

[22.40.4.9.14]

jookse
põgene
väldi
tagane

kõik juhtub valel ajal
jääda ellu kõige najal?
siia, sinna, millisel rajal?
viimane hingetõmme kajal
ja milleks siis vaja et
kõik valel ajal kui
hing tormab, liini ajab
siis kallab, vihma sajab
iga piisk, surmvaikuses kajab,

LÄRTS, LÄRTS

jookse
põgene
väldi
tagane

..silm kinni
..aus mäng
..maailmad
..põlema
..piip

[19.08.20.8.14]

ma vist ei oota vastuseid
näen sind ja tahan tennist mängida
kord paeluma panid joovastused
nüüd sõlmed otsa ei lõppe
ja kuningkobrad taltsalt alluvad 
kui sinu kire najal tõmblen
ükski mürk ei salva
ja sind ka mõistust võtmas ei ole
mõistusega kõigele kotid sappa
kui meeletus otse taskust võtta ole
ei kusagil tasakaalu
sest ei kusagil sind
sa süstid ikka mürki ja rebib rind
kui kaugelt puuriuks valla
su lõhn siiani ei küündi
kuid kuis mõtteis mul elad
et siis kõiges annan alla
nii ropult mängin siinmail mänge
tule võta mind vahele,
külge pane ahel ja
...
mängime tennist. 

[16.20.7.14]

sind ei ole
sa oled
sa oled minu/a
ja olemus oled sa ka
peaaegu lemmik
mu kirss šokolaadimuffinil
kõige maitsvamal
ja olemuselt siidjas
kirglikult punane
ja minu arm
kaugel
ilma valuta
armas mälestus
viimasest taanist
oled armastuse olemus
sa oled minu sees
kui sind ka pole

[16.21.12.7.14]

mu mooses
te samuel ja rafael
suurte mägede peidus
jooksikutelt nimed on võetud
neid on umbes kolm tükki veel
suures leinas kirikute hoovis

ja ta ütleb, et hoolib
räägib ja näitab ka veel
ilusatele sõnadele seatud
mis säästudest leidus
te amor ja varavalgel
maa sooles.

[12.55.10.7.14]

Üks ainuke grammine tuust pilve oli sinises taevas.
Liblikas vihtus aknast mööda tiibu laiutada.
Tuult ei tunnistanud.

Mulle meeldib meie võngete sagedus.

[22.1.7.14]
temast annaks pildi maalida
käed ristis rinnal üle masendavmusta dressi
peas kapuuts loob veel suurema kontrasti värvitud silmadele
tal ei ole mootorratast kõrval ega tatoveeringuid
elu armastab ta ikka

[1.59.1.7.14]

ma ei vaata enam
ma tean, et tal on suured valged pärlid kaelas
ja ma ei päri
ja ta ei räägi

üksik tee jookseb mööda metsaäärt
ja seal keegi ei jaluta
kükitad ikka põõsas ja ootad
olgugi et julgust teretamiseks napib

[23.02.25.6.14]

so you give up the silence
step your feet over agreed on rules
when i come you are already gone
you are afraid of me
you give me another reason to go so i go
in love with life itself
it is my turn to be gone again
good days as soundtrack for my being
i rule my world and i rule my silence
without any fear inside of me
i´m taking the babysteps
the further eco of life carries me around
in my strengt and in my weakness
i´m a living creature
please see me how i long to be
not always how i seem but have to be
in a given body i chase a mission
i have a feeling for the winds soon
and then i fly
maybe that´s the goodbye
maybe that´s the new hello
when angels whisper, you´ll see me go
and then i fly
oh then i fly

[21.51.24.6.14]

mu sisikond
minus on molekul molekulihaaval tihedalt tundeid
end unustades laviinikombel allavalguvaid tühja tunde loojaid
iga sõna kajab mu meeltes veel
ja iga pilk sellest pildist, mis ikka veel mõtteis jookseb
nüüd siis jooksen mina

minu sisikond
tükk kuuma lihast minu keskmes väsinuks räsitud
kui hirmus külmast sütele hagu juurde ja tuli kustub lihtsalt ää
a soontes on soojust veel
kui kaua enne külma verd head nägu võib näha
millal siis jooksed sina

minust sisikond
praktiliselt välja paiskmatud kireviljad trükilauale kurnatuna
suure hoo ja hoolitsuseta hingepuhastus
iga viimne piisk välja kuni miski ei kaja
kriibituks hing ja haav salvi vajab
nüüd teen siis jälle ise endale pai.

kuni hea on jälle tagasi minu sees.

[14.55.21.6.14]

baby i aint leavin
i dunno
is it you
or is it me
somehow you heal me
somehow i feel you
there´s a soul inside of me, (now again)
that screams
that smiles
that runs for miles
hey,
i aint leavin
(now again), you make me feel right

[10.55.18.6.14]

tohib ma loen sulle luuletusi,
sest just seda tahan ma teha,
ja teed juua

[17.10.14.06.14]

kusagil
kukkumas
hirmus
võlus

[5.25.5.14]

trollibussid panevad aknad värisema.
räpased aknad päikese paistes.
aga õhk on värske.
tagasi rõõmus ja vabaduses,
igatsusvalu muusika helluses lind
võtab vastu klaasi lennust esimest toibuvat hingetõmmet.
värskest õhust.
see ei ütle, kas torm on tulekul
aga
hetkes on hea.

[21.03.23.5.14]

ma olen pool inimest
lähen endast välja ja ma olen rahu
vaikus
kuhu ilm peitis hingeasu
miks ma olen
mille jaoks see üldse on
endast välja
tabamatuks
melanhoolias
või mis

[00.34.17.5.14]

Could you just fucking please pass me the damned remote.
That live show sucks, i wanna turn it fucking off.
They say one and they act another, how do you fucking feel yourself?
Welcome to the world of headache where pain is fucking huge.
Thank god i´ve got the headache to fucking hide the deeper pain.
And then they play those damned songs that fucking make me sick.
They say one and they act another, how do you fucking feel yourself?
Didn´t you already find the fucking remote? 

[21.49.14.5.14]

dismissed sleep
tirelessness
doubtfulnessless awesomeness

enthralling rain
cobblestone street
drippingwet feet you need to lead

mayonnaise

[13.38.12.5.14]

There is no difference
what time it is any more.
Tea dance or dawn.
171 times a week is a lot.
There is a fight,
which long ago is not a matter.
"You are where you are."
"I am where i am."
Neither of us is there.
I guess you hate me.
I hate us too.
What´s up with the war.
Shall that be known.
Please cut a break
that womankind in suffer.

[14.46.27.3.14] - [16.10.3.4.14]

Üks nädal läheb teise järel nii kiiresti.
Hommikust saab õhtu,
esmaspäevast pühapäev,
märtsist aprillikuu,
iganädalane oodatud meediaväljund, mida jälgida armastad, on uuesti välja tulnud.

Vahel avastad,
üks nädal jäi vahele.

[17.56.11.5.14]

Mul pole pilti, et tuhandet sõna asendada
ja mul pole sõnu nii palju, et kirjeldada
aga see piknik siin ürgse metsa vanal sillal,
kuhu tuul ei puhu
aga linnulaul kostub,
on maagiline.
Rooma salati ja majoneesiga lõhevõileivad,
beebiporgandid ja redised.
Värske mahl minu
külm vesi Sinu käes.
Mul on sinuga nii üüratult hea.

[3.49.1.5.14]

Mis siis saab, kui keegi ei hoia
ja sa parasjagu laguned.
Kedagi ligi ei lase.
Kedagi usaldada oska.
Mis siis saab, kui enam olla ei oska?
Kuidagi ripakil.
Kuidagi kaotsis.

[17.58.27.4.14]

Ja pühapäeviti on poed ka kinni.
Kui on puudust kõige rohkem.
Kui ostaks asju, mida poest niikuinii ei saa.
Aga ostaks.
Sest midagi on puudu.
Hea, et poed kinni on.

[19.50.14.4.14]

raske elu teisel levelil lõksus esimese maailma paradoksis
tema ema on kunstnik
ja isal on hommikuvärske torkiv habemetüügas
tema on nagu väikene tükk kunsti, mis ringi jookseb ja teatrikunsti teeb
lokkjuusne rüblik-printsess
tema nimi on chloe
oma keele kuninganna
ärevushoogude ja püsimatusega kunstitükk
ja tädi on kaunis kuum keskealine naisterahvas
tema nimi ei ole chloe
aga naeratus on sama

[18.55.14.4.14]

su hingele teha pai
seda õrnust hoida
väikestele kriimudele maagiat masseerida
kõike paremaks teha
käed ümber, soojas hoida
õhu tunnetega täita
unne uputada
valuarmastada
igavikuiha kogeda

vähimalgi kaoks mõte
on hetk,
jääb paratamatus

[16.56.10.4.14]

minu toas ei ole
elus inimest
armastust
kolm pilti, seinad
jaa
a ei armastust

[2.28.10.4.14]

the feelings inside me burst into killing emotions
from a falling tree that i decide to see
but am unable to hear

[18.36.5.4.14]

speak up even if it´s hard

it gives people a chance to understand you better

it gives you a chance

speak up

and speak another chapter

sexlife with network

doesn´t sound extraordinary

lovelife with network

go fuck yourself

[22.56.23.3.14]

Pane lihtsalt silmad kinni.

[2.24.17.3.14]

Ma jooksen tundeid täis aiakäruga mööda tuba ringi.
Maandun voodisse, mõtteis su kõrvale ja tunnen kurnatust emotsionaalsest seksist.
Ka siis kui see pole hea on see hea.
Kui see pole päris on ta ikkagi päris.
Peidan nina su kõrva taha ja teen südame rinnus kivikõvaks.
Piisavalt palju rohkem kui arvata võiks.
Sest sa tegid mu ainult korraks hapraks.
Ja siis ma lähen peitu ega näita seda enam välja.
Ja küsin, mis mul viga on.

[20.28.2.3.14]

Ta on väikene tüdruk. 

She wants to sleep but she doesn't want to.

She will find her purpose to stay. 

She is Beautiful. 

[Fragmendid]

Maailmad, mida me loome.

Tuuliku alla.

Auto tagumistele istmetele. 

Metsavahele või tanklasse.

Tubadesse, kus me kunagi käinud ei ole.

Koolipõrandale, kus ühtki õpilast ei tunne.

Diivanile, mida sa kunagi näinud ei ole.

Sadamasse, kus sa ühtki laeva lahkumas pole näinud.

Ma loon maailmaid oma peas.

Ma elan fantaasiaid täis maailmas. 

Külmavärinad.

Ma olen oma lemmik mänguväljakul.

Käin peol. Teen kanepit. Joon Teed.

Ei tee mitte midagi. Mida ma siis teen.

Täpselt seda, mida hing tahab.

Kui ma su peale mõtlen võin ma sind nii tugevalt enda vastas tunda.

Kui ma mõtlen, ma tunnen end täpselt nii, kuidas tahan. 

Kui ma su peale mõtlen, mida sina mõelda võid, jooksen ma vastu seina.

Ma pööran ümber ja ma olen jälle uues kohas. 

When your prince charming is a princess.

.. ma peidan end jälle nagu väikene laps. 

Ära anna endale nime ja ära lase teistel anda.

See seab piirid.

Sa ei ole mitte keegi.

Lihtsalt seetõttu, et sa oled pidevas muutumises.

Sa ei ole homme enam see, kes sa olid täna. 

Ära tutvusta end ühena kui sa homme oled teine. 

Kõik on korraga bittersweet. 

Ma tahan, et keegi mind kanda aitaks. 

Aga ma tahan ise seista. 

Aga mul on täna natuke valus. 

Unenäod võivad mu üle kontrolli võtta.

Ma lihtsalt ootan terve päeva, et see otsa saaks. 

Ma ootan ikka veel, et sa mulle midagigi kirjutaksid.

Fragmendi. 

Ja siis ma enam ei tahagi. 

[13.58.26.2.14]

Epiloog [21.58.12.2.14]-le. 

See hetk kui sa tunned, et sa tahad istuda, sest enese hingealleed mööda kõndimine ei ole lihtne ja sinu seljatagant pink alt ära tõmmatakse. See on vajalik ja see tuleb. Sest alles siis sa saad aru, et sa jaksad edasi kõndida.

[21.06.23.2.14]

And then.. And then for a millisecond i´m back on that floor.
That somebody, so close to me it´s eating my nerve cells.
And i decide to give it away. Here you are. Take it all.
The moment when i decide to share my parts with you, take it all, cherish or crumble.
Our lips touch and the evening takes it´s turn.
We´re gone. Elsewhere from anybody.
Away in silence. Only two of us.

Elu keedetud mõru ingveritee
oma kurbuses ühel hommikul
teda tagasihoidlikult kõnetas
palus kahte lusikat mett.

Samal sekundil teda külastas
tuhat taskut täitmata soove,
kes kõik oma harduses hõikasid
nöörid katkesid - marionett.

Ja ta avas vaikuse värava
jättis riided ja hirmud koju.
Veidi liialt tuttava pilgu
leidis surnud poetessi portrees.

Ja ta loovutas kõik oma raha
neile kes paljajalu,
katsus keelega jäätunud laternaposti
ja soperdas porises vees.

Ja ta külastas vanaema
ja suples täiskuises liivas,
tegi trammis võõrale lapsele pai,
kelle naeratusest sai mägi.

Tema paljaste varvaste vahelt
tikkus tunnete samblikku läbi.
Ta jooksis alla pihlakapuid
hüüdis armastan tundmata häbi.

Ta meenutas valusaid hetki,
oma vaenlasi nende eest tänas,
keset tänavaid laulis ja nuttis,
sõi kõik kommid korraga ära.

Ta põletas sigareti
sellel hommikul vihmasajus.
Kõik küünlad ta süütas suitsuga siis
ja korraga ära puhus.

Männijuurele viimaks ta istus,
pakkus vanale männile teed.
See oli ta esmane jalutuskäik
mööda enda hinge alleed...
mööda enda hinge alleed...
mööda enda hinge alleed...

- Indigolapsed.

[16.22.22.2.14]

üleminek.
su ees on peegel.
sa näed enese peegeldust.
sa võid uhke olla.
peegel võetakse ära.
tume tühjus.

[15.27.22.2.14]

Elaksime me kohviku kohal ma tooks sulle värske croissant´i ja kohvilõhna enne kui sa tõused.

Elaksime me kohvikuga samal tänaval tooksin ma meile päeva lõpuks õhulise tordi.

Päevapausideks tassikoogikesi ja kokkusaamistele piparmündikakaod.

[23.43.16.2.14]

vannitoa seinad higistavad,
sa unustasid end vette.
su varbaid ei anna võrrelda enam rosinatega
aga asvaldisse kadunud sügislehtedega,
mis oma olemuse lihtsalt ära annavad.
raamatul, mida sa loed on vee maikki külge hakanud,
ükski surmatõbi ridadest ei tule veest.
olgugi sellel päeval olid tõusud ja mõõnad
pool tundi ja kolm tundi
päev lukku

[22.44.16.2.14]

Ma jooksen ära nüüd.

[17.55.14.2.14]

Ta püüdis mu tähelepanu ebamäärase sihitud hüüdega.
Päris kindlasti olin see mina, kellele see suunatud oli.
Küll suur oli rõõm, selles viisakas ülikonnas.
Ta oli mind oodanud.
Kaugelt näinud, hüüatanud ja käega viibanud.
Mees kolmekümnendatest, džentelmen.
Vestlus saab just sisse hoo ja ta läheb oma kõnes üle monoloogile.
Ta avastab, et ma ei ole tema ingel.
Küll ilus väga, kuid mitte see, kelleks tema mind pidas.
Kes sa oled üldse?
Kui kohmetu olek.
Oskaks vaid välja vabandada.
Kiire lugupeetud teemavahetus, kaks küsimust, kaks lauset.
Kaeb eemal oma inglit. Viipab.
Peab tõdema, et sammud peavad teda viima.
Ei ma näe hinge, kuid tema näeb.
Vabandab ja viigipüksid veavad samme.
Mis kulges härrasmehe sonimütsi all.
Nii soliidne, dementne elurõõm.
Tõeline džentelmen.

[21.58.12.2.14]

Sa hakkasid ühel hetkel karkudega käima.
Nägid järgmisel, et vaja ei ole.
Nägid teised ja võtsid jalad alla.
Ehk üks ilus jalutuskäik.
Läbi pargi.
Näed pinki, ehk korraks istuks.
See pink tõmmatakse alt.
Ise tahtsid kõndida.

[10.6.12.2.14]

Ma ei taha hoida mitte kedagi tagasi, sest ma ei taha, et mind tagasi hoitaks.
Aga ma tahan, et keegi mind hoiaks.
Ja ma tahan kedagi hoida.
Häid asju teha.

[23.48.10.2.14]

Me istusime kolmekesi laua taga,
sõime parasjagu õhtust.
Mu käest küsiti küsimus.
Oma kolm rida pikk, mis minuni ei jõudnud.
Ja ma mõtlen ja ma kirjutan.
Ja ma mõtlen ja ma kirjutan.
Ma olen armunud, oma kolm tonni sees,
kolmes erinevas reaalsustajus.
Ja ma unistan ja naeratan, mul on siiralt hea.
Joovastunud teatrimängust,
kolmas vaatlus on veel.
Lubage ma maksan juurde.
Siis ma mõtlen ja kirjutan ja siiralt naeratan.

PEEDŠU -

PEEDŠU

Ma ei ole seda lugu vist mitte kunagi nii jaganud nagu ma seda nüüd tegin. Sõnadega.

OSA I

Ma olin selle ühe kindla päevani oma lastaiavanuse rübliku aastate jagu muretut eluhommikut nautinud. Kõik päevad olid ikka vennad olnud. Tühised kraaklemised õdede-vendadega küll, kuid see ei muutnud ühtki hommikut, ei õhtut. Ning kindlasti oli hommikuid, kus ma ärkasin mõne uue sinisema plekiga oma jalgadel või kätel. See käis puude otsas turnimisega kaasas. Õhtuid, kus ma teadsin küll, et käes on jälle see tüütu aeg kui juukseid pesema peab aga ära ka lõigata ei tahtnud. Kui ema ikka juukseid kammis ja patsi tegi, natukene kogemata sikutas, siis seegi ei olnud suurem asi nadi. Ta ei teinud seda ju meelega ja tulemus oli üldjuhul vahva.

Need olid täitsa tavalised päevad, mis üksteise järel jooksid. Hommikul pandi toas tuli põlema ja võisid juba lõhnast ära tunda, mis puder sellel hommikul laua peal ootamas võis olla. Kõige parem oli alati mannapuder. Kui lõhna aga polnud võis kihla vedada, et see oli võileivahommik. See nägi alati kõige rikkalikum välja. Või-, singi- ja kurgileib, millele võis soola veel raputada ja või-, juustu- ja tomatisai, millele kõige paremini pipar istus. Alati oli oluline muidugi, mis leiva või saiaga tegu oli, kas see oli värske ja pehme või äkki üleöö leivakapist välja unustatud. Siis olid ääred kõvemad ja kuivemad ning söömine läks hulka aeglasemalt. Ja kui juba võileibadest juttu tuli siis üldiselt kiluvõileiba me hommikuti ei söönud, selleks see niiväga ei kõlvanud. Kujutad sa ette päeva lasteaias või koolis, kui sinu suu kala järele lõhnab? Kala maitseb hästi küll aga kõigepealt tuleks lasteaiast või koolist koju tulla ja näiteks siis viilu võileiva peal piimasupi kõrvale süüa. Nii mekib ekstra hästi. Erand on midugi punane kala. Lõhesaia võinuks ma hommikust õhtuni ja lõpmatuseni süüa.

Ning oli päevi, mida me õega vanaema juures veetsime. Seal oli ikka hoopis teine maailm. Vanaema pannkoogid olid teistsugused ja tal oli suure maja kõrval eraldi saunamaja. Sel ajal meil veel oma sauna ei olnud. Ja nii suur kelder! Vanaisa tööruumid olid ideaalsed nukkudele voodite ja autode ehitamiseks, sest põrandalt võis alati nii palju kasulikku leida. Vanaisal olid isegi eriti väikesed haamrid ja naelad olemas, kuigi ma ei tea küll täpselt miks, sest ta ise töötas hoopis suurematega.

Laagri majas, seal kus vanaema ja vanaisa elasid, olid ööd ka iseäranis isemoodi. Maja oli suurem ja õhtu jõudis kätte alati nii palju rutem. Majas hiilis ringi vaikus ja mõne seina sees väikene hiir võibolla aga me teadsime, et tubli töömees vanaisa neil tuppa tulla ei lasknud. Seinades auke igatahes ei olnud. Tänavatel oli aga alati elu ja valgus, mida kodus ei kuulnud ega näinud, sest päris kodu asus hoopis linnalähedal maal. Vanaema juures on justkui teine kodu ja kui seal rohkem öid veetsime siis käis vanaema kõrval magamine nagu kord ja kohus kordamööda. Teine lihtsalt ei mahtunud enam kõrvale aga sai sellegi poolest pehme aseme põrandale ja vastavalt soovile, kas suurema ja raskema või väiksema ja armsama teki. Kui minu kord oli põrandal magada siis ma palju ei kartnudki, mul oli Peedšu minuga alati kaasas. Kui ma järele mõtlen, on ikka päris veider, et vanaema ja vanaisa eraldi tubades elasid.

Peedšu oli mu kõige, kõige armsas nukk. Tal oli maailma ümmarguseim nina, punaste täppide näol kaks mõnusat põske ja tedretähnid. Silmadele olid joonistatud pikad ripsmed ja üle pea pruunist lõngast juuksed. See nukk ei olnud sugugi suur võrreldes nendega, keda tänapäeval poest osta saab. Aga tal sai kombinatsiooni vahetada ja tal oli oma müts. Ma ei mäleta enam kust ta oma nime sai, aga Peedšuna ma teda mäletan. See on poisi nimi, Peedšu oli mu väikene sõber. Temasuguseid oli poes teisigi, kuid keegi ei näinud välja nii minu oma kui tema. Lootusetu oli talle väärilist sõpra leida.

Juhtus harva kui ma Peedšut endaga kaasa ei võtnud. Aga mõnel korral oli tal endal vaja kodus asjatamisi teha ja eks vajasin minagi puhkust. Ei jaksa ju kogu aeg ka teise eest hoolitseda. Ma olin üsna kindel, et tal on kodus hea. Tavaliselt jätsin ta kohta, kus tal hea vaade oli. Küllap ta seal oma mõtteid mõtles ja ehk salaja äragi käis. Selleks ajaks kui mina tagasi jõudsin oli ta oma kohal tagasi. Ma olen üsna kindel, et keegi teine aitas tal koduste tuleku üle valvet pidada seni kuni tal tähtsaid asju ajada oli.

Me olime koos olnud ei teagi täpselt kui kaua. Isegi koera olime jõudnud võtta. Tal oli eriti uhke nimi ka, Mitshu Michelle Astra. Ema ja isa ütlesid, et ta on tõukoer, ilus, suur ja sile oli ta küll. Dogiks kutsutakse selliseid vist. Tema meiega palju kaasas ei käinud. Nii ka sel ühel päeval, kui me vanavanemate juurde läksime.

OSA II

Teda ei ole enam.

Vähemalt nii väljendas end mu ema, kes ei paistnud üldse olevat niivõrd heidutatud oma lausest kui mina. Teda ei ole enam. Need olid sõnad, mille ta valis vältimaks kirjeldust, kuidas toa põrandad on kaetud ta sisemusega. Kuidas ta tükid teineteisest mõõtmata kaugustes vedelevad. Tükid, mis temast üldse alles on.

Teda ei anna terveks teha ja teda ei ole enam. Valikut ei eksisteeri. Sa võid otsida alernatiivi, kuid seda ei leidu. Ma tahtsin lahkuda. Teda kokku korjata, aidata ja korda teha. Seda saab ju. Midagigi. Ei. Me ei lahkunud. Mu vanemad olid alla andnud minu sõbra elu ja surma võitluses. Ehk olin mina see, kelle hääl oleks hinge talle tagasi toonud. Ma pidin saama seda tunnistada. Aga mult võeti võimalus. Mind ei lastud tema juurde ja võisin ainult ette kujutada kuidas ta vatti oli andnud, oma täies võimekuses koos püüdnud püsida, kuid sellest ei piisanud. Miks ma seal ei olnud.

Kuidas juhtuvad need õnnetused, kus keegi sel viisil lihtsalt ribadeks tõmmatakse, et vaadata kõlbab ainult silmadele, kes on tunnistajateks. Mille järel see sündmus maha vaikitakse, justkui seda polekski olnud ja hauda kaasa viiakse, sest seda on eneselegi raske tunnistada.

Ma kaotasin enda üle kontrolli. Ma ei olnud kodus ja teda ei olnud minuga. Teda ei olnudki enam. Ja lahkumine ei olnud tema otsus. Ma ei saanud midagi teha ja minu oskamatus, nii võõras olukorras käituda, viis mind teise maailma.

Minu pisarad ei anna tagasi hoida ja nende lõppu ei ole näha. Ma jooksen omadega pimedusse. Ma kukun põlvili. Ma ei taha enam.

Ta väärinuks palju enamat kui mahasalgamist. Palju enamat kui lihtsalt: „Teda ei ole enam.“ Kui laiali ta omadega paisati? Kui väga parandamatu see seis oli? Olete te kindlad, et see tema oli, mitte keegi teine? Ma tahtsin veel ja veel näha tema silmi ja tema väikest õrna suud. Panna oma väikese käe tema käega kokku hoidma. Tunda ta sõrmi. Keegi ei olnud mind hoiatanud. Kas nii on aus?  Ükski inimene ei mõtle sel hetkel, kas ta sellest midagi õppima peaks. Nii raske. Nii valus. Kogu pilt tulevikust on järsku jälle lumivalge paberileht. Enam ei tea, mis edasi saab. Kuidas midagi enam üldse juhtuma hakkab, kas miski üldse loeb enam? Tühja paberilehte vaadata on piin, ma ei näe seda algusena. Kõik mis on,  on lõpp. Ma olen ühte just näinud ja mul puudub motivatsioon lõpetada järgmise paberiliehega, et võtta uus. Ma pole veel lõpetanud. Mul puudub üleüldine motivatsioon midagi teha, sest iga asi saab ükskord otsa. Sõnadel pole kõla ja värvid on tuhmid. Andke see töö kellelegi teisele ja lubage mul võtta vastutus seekord ise. Ma ei maali omale kunstitükki, mille üle kellelgi teisel kontroll on. Jätke minu asjad minule. Oma värvid endale. Ma maalin edaspidi isekorjatud kividele ja kui tahan, luban vihmal värve maha pesta. MA EI OLNUD SELLEKS VALMIS.

OSA III

.. jõuab siia varsti tagasi.*

[1.2.9.2.14]

Mul on väga hea päev olnud.
Ma olen nüüd purjus.
Kaks ja pool tundi hiljem.
Ja väga hea öö on olnud.
Ma pole palju maganud.
Tuju ei ole ka.
Ma ootan oma pidulisi.
Luiged, samuraid ja üks ingel veel.

[17.39.7.2.14]

ma veeren
ma keerlen
nagu väikene pall
mööda tolmust tänavat
kuid minu värvid on kirkad
päike tõuseb
õhk on värske
hoog aina suureneb
mu niidid on tugevad
maailm ärkab
maailm märkab
ma veeren
ja hoog ei vaibu
kiviklibu on väike
jääb väiksemaks
ma kasvan

[13.46.5.2.14]

Ma jooksen omadega umbe.

[16.36.7.2.14]

Ma püüan päevast maagiat.

Dets. 2013

Maailm ei maga.
Kuid sa näed igapäev und.
Ärkvelolekut ei eksisteeri.
Või und?
Aga unistused.
Palju, palju suuremad kui meie siin eales olema saame.
Sa ei kujuta ette kuidas mu sisemus,
mu süda,
mu kopsud.
Mu vereringkond joovastub.
Armastus teeb veidraid asju.

Ma otsin enda sees puud, mis juurdunud on.
Ja ma lähen endast välja, nii kaugele kui on kuu.
Ma otsin ja ma lähen kaugelt võtan pilgu endale.
Ma vaatan ja ma näen.

Õitseb.

mina õitsen

kasvan, rõõmustan ja õitsen

kaugelt kirkele olen löönud ja ma lõõman.

[22.31.29.1.14]

Kas miski lööb punast alarmi?
Kellele see lööb, kui ta lööb?

Ma ei jaksa enam üha tühjema tundega magama minna.
Avastan päevapeale end mõtlemas, et kelle jaoks ma teen.
Kelle jaoks ma olen.
Tühjad sõnad reas, mis lihtsalt head ei teegi.
Rinna alt vajun kahte lehte voodisse laiali.
Päevad on muidu head ja lähevad linnulennul.
Kuni lennu peatan ja küsin, mis mõttega.
Ma olen endiselt kusagil kinni.
Jala ümber on võruga kett, mis maase taotud.
On mulje lennust.
Kui tiivad välja jõuan sirutada tõmbab mu enese jõud mind maha tagasi.
Sisemuses kisan oma inimeste järele.
Ühegini mu olemus ei jõua.
Ja vahel tahan mattuda oma raskuse alla.
See tunne tuleb vaikselt ja salaja.
Kui ma seda ise endalt kõige vähem oodata oskan.
Teeb magusad päevad mõrudaks.
Kuniks ma end lihtsalt jälle ära unustan.

Ma oskan end endiselt õnnetuks mõelda.

[10.49.26.1.14]

Teetass mu käes on jälle külmaks läinud,
Kuulates ... playlisti.
Ma isegi ei oska nutta.
Kõnnin tundmatut rada.
Igatsuses ja kerges meeleheites.

Ma ei maga just igapäev hästi.

Ma tahan olla ilus kellelegi.
Mul ei piisa enesest.
Ütle, et ma olen ilus.

[22.34.25.1.14]

There´s no such thing as waiting for somebody.
I can wait for myself.
I don´t want to wait anymore.
wait for the right time for people back in my life
wait for talking about my feelings, no to tomorrowland
wait for experience
wait for getting back home
i´m living in that moment,
if not, my life´s not worthy.
start now, start with power
there is no power against people who´re not afraid
if i wait, i´m afraid
i stop waiting.

for me.

[18.45.21.1.14]

Mu kogu mass tahab tsemendikombel võimalikult laiali valguda.
Hästi raske on olla.
Aga täies vaimus tahan ma end sinuga jagada.
Nagu üks sõber teisele lihtsalt tahab šokolaadi viia.
Ent valguvana öelda palju ei jõua.
Siis piisakski sellest, kui ma sulle silma vaadata saan.
Et sa oleksid minu juurdes.

[20.12.19.1.14]

Ma olen nii mõelnud aga mu mõtted muutuvad pidevalt.
Mõned tüdrukud on ainult pildi peal vaatamiseks.
Ma ei kahtle selle võimalikkuses, oma võimetes.
Kuid ma igatsen seda, mida pildid edasi ei anna.
Ehk vaatabki ta seal pildi peal nii, et ta muga süütul kombel diivani peal aega veedaks.
Kuid ega ta päriselt pildilt ju välja ei astu.
Mulle meeldib see illusioon ja ma lasen kujutlusvõimel end kanda.
Muusika taustal, diivanil või pehmel põrandal.
Ma panen käe kõhule ja sõrmed mängivadki ühelt küljelt teisele.
Pole oluline, et laevärv praguneb.
Need tüdrukud ei näe seda kunagi.
Ma isegi ei tea kes nad on, ning läbi arvutiekraani ma neid ei kutsu.
Nad on see fantaasiamaailm, millele sa põhja lood.
Kelle järele iga tüdruk mu mõttes maalitud saab.
Janu tunnete mängu järele on nii suur kui tüdrukute arv mu toas.
Ma pole siin toas nii palju inimesi ennem näinud.

See ajab mind külmavärinaid eidates naerma.

[19.23.19.1.14]

Hämarus mu toas ja noore neiu hääl ümberringi.
Mu pilk küündib pimeduses põlevale linnapildile.
Sees soe hing kibeleb kätevahele haarama kedagi keda pole.
Šokolaadi söön ma omaette.
Küünlaid põletan omaette.
Ent maja on armastavaid inimesi täis.
Kõige enam armastab mind tema, enesetunde looja.
Mul on enese käte vahel hea.
Ja mu peas sünnib uus maailm, uus reaalsus.
Kõik on käte vahel kallistuses.

[17.20.19.1.14]

Ma jooksen ise enda eest ära. 

Võta aeg maha. 

Sa oled enda kõige suurem sõber, ära tee endast vaenlast. 

Kuidas sa tahad oma sõbraga aega veeta? 

Mida sa temalt küsid? 

Mis tema asjast arvab? 

Ta tahab vaid head sulle. 

Lind lendab pea kohal, mis suretas just sissetõmmatud nikotiini ja suitsulaksus oma ajurakke. 

Kas on kahju? 

On küll jah. 

Ma istun metsas, künka otsas, kus ükski mööduja oma rada ajades mind nägema ei küündi. Ja õues hämardub. Ma soovin raamatuid ja luuletusi lugeda. Algas minu jaht. Eneserahuaju. Ma igatsen sõnu, loodus mu ümber kostitab kõlaga, kui et oleks mida kõlama panna. Varsti on pime. Hakakem minema enne kui hilja. Eneserahuaju.
Ma tunnen end juba paremini. Korraks veel silmad kinni ja siis olen kohal. Eneses teistega. Enne kui hirm naaseb.

[14.34.19.1.14]

Ma näen sind, sa paned mind naeratama.
Ma näen sind, sa ...

[22.57.16.01.14]

I don´t want to hide it anymore.
Too much have i given  senseless expressions.
I´m happier.
Each day happier.

[00.06.16.01.14]

Ei karda eksida,
see olen mina.
Aksepteeri või jäta.
Aitab.
Seljatan mis seljatada.
Pilku pööramata,
sihita
ausal teel.

Ma jooksen kätevahele.

[23.49.15.01.14]

Kiri Armastusest – Ma armastan Sind ikka veel.

Mul on käes olnud vaid natukest aega üks raamat, mille iga teine lause mu mõtted Sinu juurde tagasi toob. Ehk seepärast ma 34.-lt leheküljelt edasi lugeda ei saanudki, vaid pidin mõtteavaldusteks paberi kõrvale võtma.

Ma tahan Sind enda kõrvale tuua ja tutvustada Sulle oma mõtteid. Jälle lähemale ise-endale, kus ma õpin, arenen ja nii Sina minu sees. Kui ma räägin armastusest ja ma Sinu selle, maailma imelisena näitava tundega samasse sahtlisse asetan, luba end samale lainele tuua. Aken on olnud juba hommikust saati lahti. Toas on värske, isegi kevadine õhk ja linnulaul kostub töömeeste mehiste häälte taustal nii hästi. Õues on hakanud hämarduma ja mina laman voodis kõhuli, öökapil lamp sooja valgust heitmas. Ja muidugi, vahetus läheduses on üks Panda.

Minnakse ikka sinna, kus on elurõõm, sära, positiivsus, kus saab tunda end vabalt ja mõnusalt, mitte kellegi vangi või päästerõngana. Kui keegi pole õnnelik üksinda ei saa ta olla seda ka kellegi teisega.  Me olime mõlemad õnnelikud 2012 aasta kevadel.

Ma olen tõeline Naine tõelisele Naisele, tähenduses, kus me oleme koos eesmärgiga elada ja lasta elada üht raju elu. Mida naiselikum olla, seda elavam on kirg, mis teeb säravaks ja loominguliseks. Et Naine olla peab vaeva nägema. See annab juurde nii palju väge, energiat ja võib teha paljule tuule alla. Ma tunnen Sinu kõrval seda joovastust, et just sel ühel hetkel ma oleksin valmis homnepäev emaks hakkama või nii armastust täis mõtteid, mis mind väikeste, süütute ent südantsoojendavate tegudeni ja ettevõtmisteni viivad. Mul on mu Naisega siiras armastus, seega tahan ma ainult tõde. Anda ja saada. Sest tõde võib olla valus aga see on ehe ega luba raisata väärtuslikku  aega.  Ma tahan öelda sõnu, mitte seepärast et sa neid kuulda tahad vaid selle tunde pärast, mida see tekitab minus kui ma selle endast välja saan.

Öeldakse, et ma ei saa, mida ma tahan aga ma saan mis ma olen. Iga hea suhe saab alguse meie endi suhtumisest, mõtetest ning tunnetest. Kui Sina ei armasta siis paraku on raske ka armastuse osaliseks saada, kui Sina ei austa siis kaob ka Sinu väärtus, kui Sina ei märka ei saa Sa ka ise tunnustuse osaliseks. Siinkohal ei saa ma mainimata jätta ridu, mis ma kirja pannud olen:

[21.23.10.11.13]

Ja siis ma tulen vannitoast magamistuppa, kus sina pesuväel voodis oled.
Mul on ümberistuvad teksad.
Püksinööp ja lukk lahti.
Valge pits-string  mu palja keha peal muu seast tähelepanu tõmbamas.
Mind ei katagi enam muu kui hämarus meie magamistoas.

Varje heidab sinu Apple žabloon arvutikaanelt.
Sa ei märganud mind.

Ja ma leian selgust. Ma annan endale aru, et inimene on oma partneri peegeldus, mistõttu ei saa lubada ma endale pikka viha, ma ei süüdista Sind. Kui midagi on valesti, alustan ma ise-endast. Töö iseendaga ei lõpe kunagi, õnneks on see imeliste inimsuhete aluseks. Ehk ei olnud ma andnud Sulle midagi, mida Sina vajasid. Oli see hingamisruum või miski muu, et Sa üldse märgata saaksid.

Ma õppisin raamatut lugedes seda, et armukadedus ei ole mitte usaldamatus teise inimese vastu vaid hirm või arvamine, et ma ei suuda olla oma partnerile parim. See oli üks neist hetkeist kus ma raamatu kõrvale panin ja omaette mõtteis vandusin, kuidas ma ei salli inimesi, kes Su ümber mind ebakindlalt tundma panevad. Seoses armukadeduse ja ebakindlusega leidsin seletuse enda tead-küll-millest-räägin tujudele, mis ikka esile tulevad. Ma leidsin vastuse mõeldes justkui miljoni-võitja. Lihtsalt oma õnne kõrval kipun ma vahel kahtlema „Kas mina suudan piisavalt pakkuda?“ Need on mu ebakindlusest pakatavad päevad, kus ma näen oma õnne teise külje pealt. Minu kavatsus ei ole olla nõme ja teha asja hullemaks, kõik mis ma vajan on kinnitus, et see nii on. See seletab ehk mu seletamatuid mõtterohkeid lähedusevajadusi. Ma kipun üle mõtlema ning unustan, et ehk sa lihtsalt püsid seal, kus Sust hoolitakse ja hinnatakse. Need on hetked, kus ma oma võidu enda lähedale pean võtma, kus hirm näitab teisi fänne ja mu keskendumisvõime hajub. Need on hetked, kus ma Sind lämmatan.

Õnn ei tohi sõltuda teisest inimesest. Et mind oleks võimalik armastada pean  õppima ise end armastama. Ma olen Saksamaal ilus endale, et tulla tagasi kui oled ilus Sina endale, et olla ehk  ilusad teineteisele, maailmale.

Me ei saa valetada ise endale, me ei saa elu kontrollida, kuid mu mõtted triivivad endiselt lainetes, kus ma ei taha lasta enam argirutiinil rusuda ilusaid tundeid ja ma tahan tunda kuidas ma olen õnnelik ja tahan seda rohkem meelde tuletada. Ma tahan, et iga päev näeks välja kui uus algus. Iga päev võita südant justkui ma oleksin aastaid abielus dementsega või kohtuksin Sinuga iga päev esmakordselt. Ma olen üsna kindel, et kui me peaksime mõlemad leidma, et me üksteist teineteise ellu tahame, siis Eestisse tulles ma tahan elada eraldi, sest see ei röövi elurõõmult rajudust.

Ma luban endale aega võtta, et Sulle süüa teha ja näidata, et ma Sind armastan. Ma tahan kauges tulevikus võtta puhta aja hobide, koerte ja laste jaoks ilma, et mind miski muu segaks, ma tahan rohkem pühenduda.

Ma ei taha muretseda pimesilmi aafrika laste pärast, kes hoolt võivad vajada kui ma oma hoolt Sinuga jagada saan, sest nemad on kaugel ja Sina lähedal. Ma tahan olla eeskujuks armastusfilmidele, mitte võtta eeskuju neist.  Ma tahan ilus olla Sinu ja mitte teiste jaoks. Ma tahan luua sinust ja sind looma panna.

Raamatus mida ma loen kirjutatakse mõttest, et tänapäeval on kadunud see, et oma Naine on ainuke (suure tähega) Naine ja kõik teised naissoo esinajad justkui emarollis. Mulle meeldib see kaduma läinud mõte. Kui ma end sätin, ma tahan teha seda oma Naise silmade alla, mitte teiste. Ma kokkan, triigin, koristan ja vaaritan ise, ole Sina minu iluasi.

Ma tahan Suga rohkem seksist rääkida. .. ja ma muigan siinjuures, tahan leiutada. Sest see on oluline. Ma ei taha karta eksimist. Ma tahan armastada palju. Ma armastan palju.

Ideaalseid inimesi ei ole aga on ideaalsed tunded. Neid on mul olnud. Need on mul Sinuga.

Ma tahan katsetada Sinuga tunnete piire, need pidavat minema kaugemale, kõrgemale, sügavamale ja tugevamaks kui arvata oskaks.

Keerdkäike on olnud ja kindlasti tuleb veel. Ma olen palju õppinud ja veel rohkem on ees, sest me oleme nii noored. See, mis ma tean on lihtsalt see, et Sa oled minu pisikesse südamesse tulnud ja mulle meeldib Sind seal hoida. Me oleme, kuhu me end toonud oleme ja ma tahaksin meid edasi viia kuni see tee edasi läheb, elades ja lastes elada endale.

Sest sa paned mind ikka veel värisema.

10.01.14

Kiri Armastusest – Ma armastan ennast

„Me jõuame jälle selleni, et õiged inimesed meie kõrval mõjutavad väga oluliselt meie elu. On inimesi, kelle kõrval tunned, et oled nagu tühi patarei, mis ei suuda liikuma panna kellaosutitki. Õigete inimeste puhul tunnetad aga, kuidas sinusse voolab elujõud. Õige inimese kõrval oled särav ja jaksad palju, vale inimese kõrval vajad pidevat lisa. Õige inimese kõrval tunduvad kõik raskused nii tühised ja valu pole justkui olemaski. Vale inimese kõrval tajud, et kannad mitme inimese koormat. Kuula oma südant ja tee õiged valikud!“

Seesama lõik on andnud mulle julgust käituda täpselt nii, kuidas ehk peakski. Ma tean, et Sinul on. Julgust olema rohkem endale ja vähem üle mõtlema. Isegi kui tulevik kusagile kirja pandud on siis ma ei tea, mis see toob. Aga ma tean kuidas ma elada tahan ning aiman, mida ma väärt olen. Ma ei saa karta seda, et kui meie koosolemine viib tagasi kadumisse või kohta, kus armastus ei mängi välja oma täit rolli, sest siis ei ole see järelikult lihtsalt see armastus. Me teame mõlemad teineteise olulist rolli. Sellest sõltumata, kui me ei ole teineteisele piisavalt head partnerid väärime me mõlemad midagi paremat ja enamat.  Ehk on see käitumismall enesearmastusest, mis nüüd tagasiteel on. Üks mees ütleb selle kohta „terve egoism“. Ilmselt kadus minu enesearmastus asjadega, mida enda juures armastasin - õuelast, kirjanikku, kunstnikku, koduinimest ja kedagi, kes üldse palju ei vaja. Ajaga see kõik muutus ja midagi ei olnud enam piisavalt. Kui ei armastanud enam mina ennast hakkas raske olema Sinul mind armastada ja ma saan sellest nüüd nii hästi aru. Sa näed mind oma asju jälle avastamas ja see meeldib Sulle. Kusagil meie sees on see armastus olemas kuid ilma tegemata seda, mida Sa ise armastad kuivab see mahlane viinamari rosinaks. Mõned söövad rosinat hea meelega aga ta ei ole enam viinamari. Ilma enesearmastuseta, tegemata seda, mida üks armastab, ei ole keda või mida armastada. On kadunud inimesed.

http://www.youtube.com/watch?v=39euBk8e9q4

12.01.14

Kiri Armastusest  - III

olen homme parem
kui olin eile
olen homme parem
kui olin täna

Ma sean standardid endale. Ma sean standardid suhtele. Mis mulle oluline on?  Hea enesetunne. Loovus. Sõltumatus. See, et ma saan, oskan ja suudan olla üdini aus nii enda kui teiste vastu. Enesekindlus. Seks.

Vähemalt ühe asjana, kohutavaimat ja valusaimat tunnet maailmas võib kirjeldada sellega, kui ma tunnen, et ma olen armastust alt vedanud. Kui ma olen vedanud alt iseennast, tehes liiga oma armastusele. Hasartmängukombel andnud endale võimaluse see tunne maha mängida. Tunne ja pilt, kuidas mu sisemus täie ärkveloleku juures kohutavat valu tehes mädaneb. Ma ei taha. Ma ei tunne seda enam.

Ma olen juba täna parem kui ma olin eile, vein mis ajaga ainult paremaks läheb ja ma usun endasse.

13.01.14

Kiri Armastusest - IV

Vahel kui ma loen teise armastuskirja esimest lõiku siis ma mõtlen, et ehk me polegi need inimesed teineteisele. Iga selle mõttega mu peas karjub altpoolt rinnus üks märkimisväärne kangelane, et ta ei jäta seda nii ning võitluseta alla ei anna. Iga suhe vajab nokitsemist, ma arvan, et ka iga idülliliseimana näiv suhe vajab selle kallal töötamist. Pealegi üks, ehk ka põhjusega, kulunud mõte ütleb: „Life is too short to wake up in the morning with regrets. So, love the people who treat you right and forget about the ones who don´t. And believe that everything happens for a reason.. if you get a chance – take it, if it changes your life – let it. Nobody said that it would be easy.. They just promised it would be worth it. „

Ma ei taha ärgata ühel hommikul mõttega, et miks ma selle nii lihtsalt käest lasin. Ei.

13.01.14

Mina

Ma ei taha, et minust saaks järgmine Joonas või Marilysil, kel on standardid sellised, et ka väärt inimese kõrval nad temas kahtlevad. See võib tähendada, et ma ei tahagi oma kõrvalt kedagi olulist ära pōlata kuid samas ma tahan ennast ka alles jätta, ma tahan näha kust läheb see piir, kus pean ma jääma enesekindlaks kuni leian ehk selle õigema või kus tulen ma millegagi mingil piiril kompromissile.  Ma tahan teada ja näha, kes mida väärt on. Kui keegi saab oluliseks ennem kui tean, kus maal kompromissile tulla siis ma võin end lihtsalt kaotada. Kui ma aga ei tule kompromissile õigel ajal võin ma inimesest ilma jääda. Et teada, seda piiri pean teadma ma enda väärtusi.

Suhe on kohe kindlasti kahe inimese teha ja kanda, mitte ühe. Ning ka mina pean suhte kallal rohkem töötama, rohkem suhtlema, rääkima ja nägema. Ma ei tohiks karta, kuid ma kardan eksida. See lihtsalt on mu loomuses ja veel ei ole selgeks ma saanud, mis peale hakata.

Kui, siis kas ma tahan muutuda sellepärast, et mind on mõnedel inimestel lihtsam aksepteerida kui ma selline pussy pole (vaikne, omas mõtteis hall hiireke, kellele teiste arvamus paratamatult läheb korda) või sellepärast, et ma seda päriselt ise tahan? Ehk see tunne, et kellelegi ei sobi täpselt see, kuidas mina olen paneb mind nõnda mõtlema, kuid tegelikult ei ole mul põhjust muutuda, sest see olengi mina. Olles ise nii paljule nii aksepteeriv, tuleks mul aksepteerida peale teiste vigade ka enda omade tegemisega. Ja nendega kindlasti mitte vähem kui teiste omadega. Eksimine on ju inimlik ja ei loe mitte see, miks ma eksin, vaid see, mida ma selle eksimusega peale hakkan. Enesekriitilisus ei ole, peale kõrge egolennu võtmise, ka suuremat sorti kasulik omadus. Enelin õpib nüüd, et kui ta ei eksi, siis ta ei õpi. Oma vigadest õpitakse ikka paremini kui teiste omadest.

Ja meeldetuletuseks oma mõtte - ja kõneviisidele veel, et ma ei pea asju tegema, ma ei ole kohustatud asju tegema aga ma võin asju tahta teha ja muu ei olegi olulisem.

15.01.14

Meie

Vahel ei kõlagi nii halvasti mõte suga sõber olla, sa oled südames küll aga me oleme nii noored ja nii meeletult palju on veel ees. Sa oled südames aga 40-aastaselt ei taha me kumbki kahetseda, et pidurid peale lasime panna. Ma võin mõelda, et ehk olekski õige üldse mitte paarisuhtes olla aga selle peale tuleb meelde, et niipea kui stabiilsemat sorti suhteliinid läbi lõigata võib saada sellest asi, millest kõige enam puudust tunda. Ma ei tea?

15.01.14

Michalis

                                              

look you were having a good time together. it was a year and a half of your life you had ur good moments and at one point there must have been something to make u be together. Just because that spark isnt there anymore it doesnt mean that you shouldnt be able to spend time together as friends and have a good time. i mean its not like it ended badly between you. its something you both decided. if you are both able to see that the spark is gone but would like to spend time together with each other i dont see a reason it should be weird or uncomfortable

Peale su esimest vastust

Ma tahan Sulle öelda, et see suhe paarina. Mina ja Sina. Ei ole nüüd, täna, siin ja praegu, 2014 enam kindlasti mitte hea mõte. Me kumbki ei otsi seda. Ma ei ütle Sulle, et Sa must ilma jääd. Sa ütlesid ise ka, et Sa oled olemas. Ma ei julge öelda Sulle, et ma ootan, sest ma ei tea seda. Sina ei tea ka, kas see „what if“ Sul kunagi kriipima hakkab. Ja me ei peakski nende asjade peale mõtlema enam. Meil võiks veel vähemalt kümnendijagu rajudust elus olla. Aga ma tahan, et kõik, mis meil kunagi öelda on võiks öeldud saada. Lihtsalt sellepärast, et Sina oled minu elus olnud see tüdruk, kes Sa oled ja mina see, kes mina olen.

·         Everything happens for a reason.

·         Never settle second best. Know what you´re worth of.

·         Ma arvan, et tuli esimese etapi kaksikvõit ilma kaotuseta. Turniiri lõpp on veel kaugel.

Love you,

(Mis puutub ütlemisse, mis öelda on siis ma ei tunne, et ma miskit nende pidude peale kosta tahan. Me leppisime Eestis kokku, et me ei ole koos. Esimene ja ainuke kärgatav küsimus mu peas oli see, et huvitav kas Elina ka su käed enda külge sai, kuid ma ei taha seda teada.)