Ma olen nii mõelnud aga mu mõtted muutuvad pidevalt.
Mõned tüdrukud on ainult pildi peal vaatamiseks.
Ma ei kahtle selle võimalikkuses, oma võimetes.
Kuid ma igatsen seda, mida pildid edasi ei anna.
Ehk vaatabki ta seal pildi peal nii, et ta muga süütul kombel diivani peal aega veedaks.
Kuid ega ta päriselt pildilt ju välja ei astu.
Mulle meeldib see illusioon ja ma lasen kujutlusvõimel end kanda.
Muusika taustal, diivanil või pehmel põrandal.
Ma panen käe kõhule ja sõrmed mängivadki ühelt küljelt teisele.
Pole oluline, et laevärv praguneb.
Need tüdrukud ei näe seda kunagi.
Ma isegi ei tea kes nad on, ning läbi arvutiekraani ma neid ei kutsu.
Nad on see fantaasiamaailm, millele sa põhja lood.
Kelle järele iga tüdruk mu mõttes maalitud saab.
Janu tunnete mängu järele on nii suur kui tüdrukute arv mu toas.
Ma pole siin toas nii palju inimesi ennem näinud.
See ajab mind külmavärinaid eidates naerma.
No comments:
Post a Comment