Kas miski lööb punast alarmi?
Kellele see lööb, kui ta lööb?
Ma ei jaksa enam üha tühjema tundega magama minna.
Avastan päevapeale end mõtlemas, et kelle jaoks ma teen.
Kelle jaoks ma olen.
Tühjad sõnad reas, mis lihtsalt head ei teegi.
Rinna alt vajun kahte lehte voodisse laiali.
Päevad on muidu head ja lähevad linnulennul.
Kuni lennu peatan ja küsin, mis mõttega.
Ma olen endiselt kusagil kinni.
Jala ümber on võruga kett, mis maase taotud.
On mulje lennust.
Kui tiivad välja jõuan sirutada tõmbab mu enese jõud mind maha tagasi.
Sisemuses kisan oma inimeste järele.
Ühegini mu olemus ei jõua.
Ja vahel tahan mattuda oma raskuse alla.
See tunne tuleb vaikselt ja salaja.
Kui ma seda ise endalt kõige vähem oodata oskan.
Teeb magusad päevad mõrudaks.
Kuniks ma end lihtsalt jälle ära unustan.
Ma oskan end endiselt õnnetuks mõelda.
No comments:
Post a Comment