Hämarus mu toas ja noore neiu hääl ümberringi.
Mu pilk küündib pimeduses põlevale linnapildile.
Sees soe hing kibeleb kätevahele haarama kedagi keda pole.
Šokolaadi söön ma omaette.
Küünlaid põletan omaette.
Ent maja on armastavaid inimesi täis.
Kõige enam armastab mind tema, enesetunde looja.
Mul on enese käte vahel hea.
Ja mu peas sünnib uus maailm, uus reaalsus.
Kõik on käte vahel kallistuses.
No comments:
Post a Comment