Friday

[22.38.29.11.13]

mul on vaevu jõudu end püsti ajada
kõik millest ma mõtlen, on häda ja viletsus
miks mul ei ole sisse- ja väljalülitamisnuppu
mida fakki see on, mis mind põhja tõmbab
ma tahan lihase käe läbi naha suruda ja oma sisikonna välja tõmmata
ma ei saa peituda ei teki ei vee alla
mu mõtted karjuvad peas
ma vihkan elu
ma vihkan ennast
ma pole veel elama hakanud ja ma ei tea enam kes ma olen.

ma tahan, et sa hoiaksid mind kinni
tõmba mind siit kestast välja
võta ja kiusa,
võta hoia mind enda lähedal
sest maailm sakib täna ja mul ei ole inimesi
ma otsin aga keeldun leidmast
kõik peidavad end
ma tahan end ära lõigata
ma ei leia endal mõtet
ma mõtlen paljust suitsiidsest
kuid ma olen liiga teadlik oma ülemõtlemisest et teha midagi rumalat
ometigi oma aju välja lülitada ma ei oska
kui ma ainult vait saaksin jääda

eks ma ole ise süüdi, et ma inimestega ei räägi
ja nemad minuga
nad kõik oma elu elamisega hirmus hõivatud
mul pole elu mida elada

ma tean et oleme üpris halvale teele läinud
mõni aeg tagasi juba kui kursi kaotasime
ma olen liiga eksinud ja ma tahan alla anda
sa oled liialt realist, et mu sisemust mõista
ma olen liialt lillelaps, et sõnu seada
oh anna mulle andeks ma veel otsin teed
see tee on kuramuse võssa kasvanud


[14.53.28.11.13]

Ma armastan sind.
Meie teed lähevad nüüd lahku.
Jään igatsema sind.
Mu mõtteist sa veel ei lahku.

Ma katsun mõtteid kirja panna.
Ja lihtsalt ütlemata näidata.
Suur vanker on meie mõlema kohal.
Veidi teise vaatenurga all.

Tuesday

[13.15.26.11.13]

Tegelikult on kõik alati hästi.

Saturday

[17.06.21.11.13]

Ja vahel vaikuses ei toimugi palju.

Monday

[21.03.11.11.13]

Sa katsusid küsida armsal toonil, miks tahan ma ära võtta arvutit sinult kui isegi istun ma pildiblogides.
Vastama ei hakanud.
Mõtet ei leidnud.
Nii iseenesest mõistetav.

Aga luba ma siis natukene seletan.
Ma ei eelista mitte kunagi (igaks juhuks kordan, need sõnad olid: "mitte" ja  "kunagi")  arvutit sinu lähedusele.

Sunday

Õun stringides

[21.23.10.11.13]

Ja siis ma tulen vannitoast magamistuppa, kus sina pesuväel voodis oled.
Mul on ümberistuvad teksad.
Püksinööp ja lukk lahti.
Valge pits-string  mu palja keha peal muu seast tähelepanu tõmbamas.
Mind ei katagi enam muu kui hämarus meie magamistoas.
Varje heidab sinu Apple žabloon arvutikaanelt.
Sa ei märganud mind.

[15.45.3.11.13]

And so i keep scrolling not to seem too wierd to you.

Sinu süda rändab nagu soojalt maalt tasapidi põhjapoole. Soojast tasa ja targu külmaks. Kui aeg on õige tuleb see seal tagasi. Enam mitte minu juurde. Kuid millal üldse aeg on õige? Minu süda on suunatud teleporteerimisjaama. Samm soojast külma. Aega võtta pole oluline. Süda lõhkeb kui klaas, mis ei kannata liialt kõrget heli. Tagasiteed ehk on, ehk mitte. Läheb aega enne kui kõik tükid korda seada. Kumb süda see siis kiiremini taas soojaks saab?
[15.29.3.11.13]

Ma panin oma arvuti laadima, sest ma teadsin, et kui mu kallim koju tuleb siis temale saab voodis sülle olema arvuti. On lihtsam minulgi olla ju arvutis kui aku on täis ja juhe mind kusagil kinni ei hoia. Nüüd ma mõtlen, et tihti vaatame me koos arvutist seriaale või filme. Need pole mul kunagi elus olulisel kohal olnud. Äkki vaatan ma neid kuna see ühendab minu lülina tema ja tema arvuti vahele. Meil oli just tüli teemal "Kas ma tohin sult üheks päevaks sinu arvutit laenata. Miks? Et ma selle ära peita saaksin ja näha, kas miskit muutub." Sa läksid närvi justkui keelaksin  sul arvuti kasutamise. Sa võrdlesid seda sellega kui sina keelaksid minul elulõpuni krõpsusöömise. Ma tunnen ennast iga päevaga üha enam sinust äralõigatuna. Viimasel ajal on kasvanud teema "Miks me koos oleme. Lähme lahku," ülestõmbamine ja selle kulul praalimine. Ma tunnen, kuidas ainult mina janunen sinu huulte ja puudutuse järele. Kui ma ei küsiks, kas sa annaks? Kas sa annaks, sest mina vajan või sest sina tahad? Vaata meie sekselu. Kord päevade vahele? .. Ja siis sa ütlesid, et sa tahad minna ennustaja või kaardipanija juurde. Kumisema lõi mõte sinu kahtlusest minu suhtes. Ma armastan sind. Sina armastad mind, kui sa lakanud pole. Kas me oleme tõesti üks vale kombinatsioon?