[14.33.26.12.2011]

.. et kirjutaks sulle armastuskirja.
Et saadaks ka, sest ainult mõtteavaldusest ju ei piisa.
Ka kirjutatud on kord, kuid nüüd oleks mõte hoopis teine.
Et ennist kui hellitasin lootust, nüüd mõtlen vastukajast.
Kes teab ja kes ei tea.
Mis on need mõttevoolud, mis minuni ei jõua.
Miks mitte midagi ma ei kuule.
Raske mõista, sest oma kellavärki ma usaldada ei saa.
Toida mind sõnadega,
anna julgust või pane seisma endaga silmitsi.
Midagigi.
Seisan tühjade kätega juba ammust aega.
Kas sa mind üldse ei näe?
Sina ei tahaks ju seista kui vooluta robot,
kel juhe ootamatult keset tööd voolust välja tõmmati.
Kas sa oskaksid miskit mõelda, miskit toimima ja korda saatma panna.
Ilma vooluta robotina?
Mina ei oska.
Paluda oskan vaid väikest särtsu.
Viska mind või taaslaetamatute patareidega.
Kas või pooltühjadega.
Ma saaks miskitki parandada.
Ma olen robot ja nüüdisühiskonnas üha levinum.
Ma olla tahan tulevik.
Sugugi mitte vooluta.
...

[20.06.19.12.2011]

Ma tahan, et sina oleksid see, keda ma kallistada saan.

Lihtne ju. ?
P.L.T

[18.31.19.12.2011]

Ma tahan jälle kirjutada.
Tahan lugeda ka.
Tahan inspiratsioonilaviini.
Ma tahan, et sa seisaks mu selja taha.
Ma tahan, et paremal oleks aken.
Ma tahan olla seitsme korruse kõrgusel.
Tahan lebotada süüdimatult päevi.
Tahan sinu arusaama muuta.
Kõike paremaks teha ja sind end usaldama panna.
Tahan, et sa seda kõike teaksid.
Tahan, et sina teaksid, et mina usaldan sind.
Tahan, et teaksid, et sina oled trooni asetäitja.
Ja mu peas vajab see koht paberitega nõusolekut.
Ametlikku tunnistust.
Tahan veel teha friikartuleid ja suurtes kogustes teed juua.
Su šampooni kasutada ja hommikust su ema tehtud ube süüa.
Tahan varakult teele asudes, et sa mind saadaksid.
Ma tahan, et päike paistaks läbi paneelmajade seinte.
Tahan seda karsket tunnet tänavatel ja rahulikku kõledust õhku, kui kõnnin selle õige maja poole.
Rulaparki sealsamas.
Prantsuse rõdusid ja MUPO staapi aknast.
Vene lapsi Eesti lastega kaklemas kuulda.
Jointi keerata ja salaja suitsetamas käia.
Magavat sind vaadata, sulle pai teha.
Hoida kätt su kõhul.
Ma tahan, et sa teaksid mida sa tahad.
Ja ma tahan, et sa mind usaldaksid.

Mina tahan sind ja mind.

[0.07.14.12.2011]

Nad külvavad minus oaasipõlde
ja väetavad aasal umbrohtu.
Kuumutavad tühipaljast õli tulel
ja pritsivad arme lahkelt laiali.
Ma toitun auradest
ja täna olen näljane.
Täna pannid on lahked
ja vaikust ei ole.
Kannatan kõritapa all
ja mu rüütlit ei ole ega paista tulevat.
Ma keeran lehekülje edasi..

[21.06.25.08.2011]

Sa oledki minu taustapilt,
et mitte valetada seoses muusikaga.
Sa kostad mu päeva korduvalt, kuid
see pole muusika mis mind päevast päeva saadab
ka siis kui seda sooviksin
see pole see kui ma ootan ja jään ootama
ma ootan ja ma saan vastused
sina minult mina sinule sina minule mina sinult
korduv tähtede rida nagu infotehnoloogia ja raskem programeerimine.
aga see kõik on tunduvalt lihtsam,
ma võtan koha mugavusstoonis
ja mul pole probleemi olla su lähedal,
ma võin panna käed su kõhule selja tagant
ma võin näha sind minule lähenemas,
see on kõik nii okei,
kuid kui kauaks, kes seda teab
ma mõtlen, et damn, damn, damn,
ma mõtlen seda korduvalt,
ma kardan, et mil kord see juhtub,
kas üldse.
mis on see suhe, mis meil on,
ma katsun mõista armukadedaid inimesi me ümber
sest me oleme vaid sõbrad,
me ütleme seda, me oleme seda,
kui kaugele läheb sõprus kui ma tunnistan end armunuks.
ma kordan end ja ütlen jälle, et mina olengi kahe tule vahel.
võin saada haiget, võin grillida vahukomme,
aga ma mõtlen ikka nii, damn, damn, damn.
ma mõtlen seda korduvalt,
ma ootan mil see juhtuks,
ma kardan seda.

sa oled kuninglik,
sa tõstad lõugu ja ajad nina upakile,
sa naerad mu üle ja ma tunnen end madalamana,
aga ma olen su kõrval, sa oled lõvi ja ma tunnen end turvaliselt.
loomariigi kungas.

[13.58.9.12.2011]

Ma olen ööliblikas,
saan hakkama öiste tuultega.
Saan hakkama hämaruse külmusega.
Lendan iseseisvalt.

Kõik on mööduv,
üks kord saab otsa öö.
Hämarusest kasvavad välja mu tiivad,
ma ei ole nagu keegi teine,
üle päeva mind öösse tagasi viivad,
need on minu tiivad, kõik.
Ma olen ebamaine.

Ööliblikas,
läbi pimedusevoolu rändan,
viin koidu ehani, lendan.
Mitte niisama liblikas,
ööst kirev, kadumas röövik.
Teel saadab ööbik.
Iseseisvalt lendavat ööliblikaks saavat röövikut.
Tiivad kannavad mind,
elujõulised pimedusest pimedusse.
Usun ise endasse ja lennujõulisusesse.

Ebamaised tiivad,
ma ei ole nagu keegi teine,
üle päeva mind öösse tagasi viivad.

Elan vaid ise endale.

[15.48.4.12.2011]

Käed tunnevad puudust hoidmisest.
Ja süda igatseb südame lähedust.
Aura tahab ka tihedust juurde. Põimumist.
Käed hoiavad tugevasti kinni padjast.
Ja süda pesitseb end vatile lähedamale.
Aura talletub patja.
Siis järgmine kord kui hoian patja saavad ka põimuda hinged.
Nii käed sõlmitavad sõrmi ümber padja.
Ja süda summutab lööke haardes vatikogule.
Aura sukeldub üha sügavamale ja andunult ootab üht-teist lummavat.
Käed tunda tahavad teise keha soojust.
Ja süda lüüa rütmi teise südame järgi.
Aura ootab janus üht janukustutavat aurupilve.
Või ehk, et aurapilve.
Jaa.
Mina ootan kedagi kellega lõimuda.

[19.49.4.12.2011]

kui harjumatu
sa jooksed mulle ise käte vahele
sa ei oota komplimente
sa ei oota mu pingutusi
sa ei oota lilli
piisab ainuüksi olemasolust
võtad mu omaks
ei omista
mitte miskit ei kritiseeri
oled olemas
kõik on lihtne
kõik on selge
see võib olla teadlikkus
enne teadmatust?
ehk on see lihtsalt usaldus
see võib olla see mida ma varem kartsin
see võib olla see millest kaotasin eelarvamuse
ehk ongi tegelikkus nii
ollakse olemas
ollakse nii ja ollakse teisiti
igatahes mitte just nii kuis eales varem
lubage tutvuda olukorraga
lubage kirjutada kõik üles
kuidas see kõik siis tegelikult käib
kas eeldad ootusetust ka minult
kuidas sina end kontrollid
kuidas sa mõistad kõike
millised on piirid
ja kus ületab ootusetus ootuste piiri
mida sa unistustega teed
kuidas sa elad üle teiste elude
ja mismoodi toimib kellavärk sinu sees
kas sa jagad ka neid mõistatusi minu sees
kas see kõik on ebavajalik
kas sa saavutasid selle mis sa soovisid
või ongi kõik sulle ka võõras

miks küll kõik nii on.

[16.17.4.12.2011]

Mul on kopp ees,
kõrini keeldudest.
Söön end seest
ja keeldun õndsusest.
Ma tean, mida ma teen.
Ma vaid kirjutan.
Ma põlen, küll seest keen.
Aga ma harjutan.
Eluks valmistun,
kaunistan kalmistu.
See on sõda.
Minu ja maailma vahel.
See on usaldamatus,
see on muda.
Muda, milles sina sipled.
Millesse mina upun.
Igavene asendamatus.
Hiljutune lahtilaskmatus.
Endine haaratus,
allaandmatu sõdurlus.
Mäss, vastuhakk.
Elukätkete, kõige halva tapp.
Et edasi astuda.
Et teha samm.
Vallipidi tung laskuda,
kuid otsas ramm.
See on lõppematu sõda.
Mõõnad.
Mõõnad ja tõusud.
..

.............

ma tõstan pea ja näen keelumärki,

ma vaatan selja taha ja mind kütkestab sõltuvus,

tapab, kaanjalt imeb mind igatsus,

arusaamatus,

selgusetus,

puudus,

toidab miski elujõulisemaks, mis puudutab,

on olemas, on elus,

tähelepanu ja tähelepanematus

ajatus ja aeg

töö ja töötus

koolitus ja ülikoolitus

pikkus

naiselikkus

taplus.