Mul on kopp ees,
kõrini keeldudest.
Söön end seest
ja keeldun õndsusest.
Ma tean, mida ma teen.
Ma vaid kirjutan.
Ma põlen, küll seest keen.
Aga ma harjutan.
Eluks valmistun,
kaunistan kalmistu.
See on sõda.
Minu ja maailma vahel.
See on usaldamatus,
see on muda.
Muda, milles sina sipled.
Millesse mina upun.
Igavene asendamatus.
Hiljutune lahtilaskmatus.
Endine haaratus,
allaandmatu sõdurlus.
Mäss, vastuhakk.
Elukätkete, kõige halva tapp.
Et edasi astuda.
Et teha samm.
Vallipidi tung laskuda,
kuid otsas ramm.
See on lõppematu sõda.
Mõõnad.
Mõõnad ja tõusud.
..
.............
ma tõstan pea ja näen keelumärki,
ma vaatan selja taha ja mind kütkestab sõltuvus,
tapab, kaanjalt imeb mind igatsus,
arusaamatus,
selgusetus,
puudus,
toidab miski elujõulisemaks, mis puudutab,
on olemas, on elus,
tähelepanu ja tähelepanematus
ajatus ja aeg
töö ja töötus
koolitus ja ülikoolitus
pikkus
naiselikkus
taplus.
No comments:
Post a Comment