PEEDŠU -

PEEDŠU

Ma ei ole seda lugu vist mitte kunagi nii jaganud nagu ma seda nüüd tegin. Sõnadega.

OSA I

Ma olin selle ühe kindla päevani oma lastaiavanuse rübliku aastate jagu muretut eluhommikut nautinud. Kõik päevad olid ikka vennad olnud. Tühised kraaklemised õdede-vendadega küll, kuid see ei muutnud ühtki hommikut, ei õhtut. Ning kindlasti oli hommikuid, kus ma ärkasin mõne uue sinisema plekiga oma jalgadel või kätel. See käis puude otsas turnimisega kaasas. Õhtuid, kus ma teadsin küll, et käes on jälle see tüütu aeg kui juukseid pesema peab aga ära ka lõigata ei tahtnud. Kui ema ikka juukseid kammis ja patsi tegi, natukene kogemata sikutas, siis seegi ei olnud suurem asi nadi. Ta ei teinud seda ju meelega ja tulemus oli üldjuhul vahva.

Need olid täitsa tavalised päevad, mis üksteise järel jooksid. Hommikul pandi toas tuli põlema ja võisid juba lõhnast ära tunda, mis puder sellel hommikul laua peal ootamas võis olla. Kõige parem oli alati mannapuder. Kui lõhna aga polnud võis kihla vedada, et see oli võileivahommik. See nägi alati kõige rikkalikum välja. Või-, singi- ja kurgileib, millele võis soola veel raputada ja või-, juustu- ja tomatisai, millele kõige paremini pipar istus. Alati oli oluline muidugi, mis leiva või saiaga tegu oli, kas see oli värske ja pehme või äkki üleöö leivakapist välja unustatud. Siis olid ääred kõvemad ja kuivemad ning söömine läks hulka aeglasemalt. Ja kui juba võileibadest juttu tuli siis üldiselt kiluvõileiba me hommikuti ei söönud, selleks see niiväga ei kõlvanud. Kujutad sa ette päeva lasteaias või koolis, kui sinu suu kala järele lõhnab? Kala maitseb hästi küll aga kõigepealt tuleks lasteaiast või koolist koju tulla ja näiteks siis viilu võileiva peal piimasupi kõrvale süüa. Nii mekib ekstra hästi. Erand on midugi punane kala. Lõhesaia võinuks ma hommikust õhtuni ja lõpmatuseni süüa.

Ning oli päevi, mida me õega vanaema juures veetsime. Seal oli ikka hoopis teine maailm. Vanaema pannkoogid olid teistsugused ja tal oli suure maja kõrval eraldi saunamaja. Sel ajal meil veel oma sauna ei olnud. Ja nii suur kelder! Vanaisa tööruumid olid ideaalsed nukkudele voodite ja autode ehitamiseks, sest põrandalt võis alati nii palju kasulikku leida. Vanaisal olid isegi eriti väikesed haamrid ja naelad olemas, kuigi ma ei tea küll täpselt miks, sest ta ise töötas hoopis suurematega.

Laagri majas, seal kus vanaema ja vanaisa elasid, olid ööd ka iseäranis isemoodi. Maja oli suurem ja õhtu jõudis kätte alati nii palju rutem. Majas hiilis ringi vaikus ja mõne seina sees väikene hiir võibolla aga me teadsime, et tubli töömees vanaisa neil tuppa tulla ei lasknud. Seinades auke igatahes ei olnud. Tänavatel oli aga alati elu ja valgus, mida kodus ei kuulnud ega näinud, sest päris kodu asus hoopis linnalähedal maal. Vanaema juures on justkui teine kodu ja kui seal rohkem öid veetsime siis käis vanaema kõrval magamine nagu kord ja kohus kordamööda. Teine lihtsalt ei mahtunud enam kõrvale aga sai sellegi poolest pehme aseme põrandale ja vastavalt soovile, kas suurema ja raskema või väiksema ja armsama teki. Kui minu kord oli põrandal magada siis ma palju ei kartnudki, mul oli Peedšu minuga alati kaasas. Kui ma järele mõtlen, on ikka päris veider, et vanaema ja vanaisa eraldi tubades elasid.

Peedšu oli mu kõige, kõige armsas nukk. Tal oli maailma ümmarguseim nina, punaste täppide näol kaks mõnusat põske ja tedretähnid. Silmadele olid joonistatud pikad ripsmed ja üle pea pruunist lõngast juuksed. See nukk ei olnud sugugi suur võrreldes nendega, keda tänapäeval poest osta saab. Aga tal sai kombinatsiooni vahetada ja tal oli oma müts. Ma ei mäleta enam kust ta oma nime sai, aga Peedšuna ma teda mäletan. See on poisi nimi, Peedšu oli mu väikene sõber. Temasuguseid oli poes teisigi, kuid keegi ei näinud välja nii minu oma kui tema. Lootusetu oli talle väärilist sõpra leida.

Juhtus harva kui ma Peedšut endaga kaasa ei võtnud. Aga mõnel korral oli tal endal vaja kodus asjatamisi teha ja eks vajasin minagi puhkust. Ei jaksa ju kogu aeg ka teise eest hoolitseda. Ma olin üsna kindel, et tal on kodus hea. Tavaliselt jätsin ta kohta, kus tal hea vaade oli. Küllap ta seal oma mõtteid mõtles ja ehk salaja äragi käis. Selleks ajaks kui mina tagasi jõudsin oli ta oma kohal tagasi. Ma olen üsna kindel, et keegi teine aitas tal koduste tuleku üle valvet pidada seni kuni tal tähtsaid asju ajada oli.

Me olime koos olnud ei teagi täpselt kui kaua. Isegi koera olime jõudnud võtta. Tal oli eriti uhke nimi ka, Mitshu Michelle Astra. Ema ja isa ütlesid, et ta on tõukoer, ilus, suur ja sile oli ta küll. Dogiks kutsutakse selliseid vist. Tema meiega palju kaasas ei käinud. Nii ka sel ühel päeval, kui me vanavanemate juurde läksime.

OSA II

Teda ei ole enam.

Vähemalt nii väljendas end mu ema, kes ei paistnud üldse olevat niivõrd heidutatud oma lausest kui mina. Teda ei ole enam. Need olid sõnad, mille ta valis vältimaks kirjeldust, kuidas toa põrandad on kaetud ta sisemusega. Kuidas ta tükid teineteisest mõõtmata kaugustes vedelevad. Tükid, mis temast üldse alles on.

Teda ei anna terveks teha ja teda ei ole enam. Valikut ei eksisteeri. Sa võid otsida alernatiivi, kuid seda ei leidu. Ma tahtsin lahkuda. Teda kokku korjata, aidata ja korda teha. Seda saab ju. Midagigi. Ei. Me ei lahkunud. Mu vanemad olid alla andnud minu sõbra elu ja surma võitluses. Ehk olin mina see, kelle hääl oleks hinge talle tagasi toonud. Ma pidin saama seda tunnistada. Aga mult võeti võimalus. Mind ei lastud tema juurde ja võisin ainult ette kujutada kuidas ta vatti oli andnud, oma täies võimekuses koos püüdnud püsida, kuid sellest ei piisanud. Miks ma seal ei olnud.

Kuidas juhtuvad need õnnetused, kus keegi sel viisil lihtsalt ribadeks tõmmatakse, et vaadata kõlbab ainult silmadele, kes on tunnistajateks. Mille järel see sündmus maha vaikitakse, justkui seda polekski olnud ja hauda kaasa viiakse, sest seda on eneselegi raske tunnistada.

Ma kaotasin enda üle kontrolli. Ma ei olnud kodus ja teda ei olnud minuga. Teda ei olnudki enam. Ja lahkumine ei olnud tema otsus. Ma ei saanud midagi teha ja minu oskamatus, nii võõras olukorras käituda, viis mind teise maailma.

Minu pisarad ei anna tagasi hoida ja nende lõppu ei ole näha. Ma jooksen omadega pimedusse. Ma kukun põlvili. Ma ei taha enam.

Ta väärinuks palju enamat kui mahasalgamist. Palju enamat kui lihtsalt: „Teda ei ole enam.“ Kui laiali ta omadega paisati? Kui väga parandamatu see seis oli? Olete te kindlad, et see tema oli, mitte keegi teine? Ma tahtsin veel ja veel näha tema silmi ja tema väikest õrna suud. Panna oma väikese käe tema käega kokku hoidma. Tunda ta sõrmi. Keegi ei olnud mind hoiatanud. Kas nii on aus?  Ükski inimene ei mõtle sel hetkel, kas ta sellest midagi õppima peaks. Nii raske. Nii valus. Kogu pilt tulevikust on järsku jälle lumivalge paberileht. Enam ei tea, mis edasi saab. Kuidas midagi enam üldse juhtuma hakkab, kas miski üldse loeb enam? Tühja paberilehte vaadata on piin, ma ei näe seda algusena. Kõik mis on,  on lõpp. Ma olen ühte just näinud ja mul puudub motivatsioon lõpetada järgmise paberiliehega, et võtta uus. Ma pole veel lõpetanud. Mul puudub üleüldine motivatsioon midagi teha, sest iga asi saab ükskord otsa. Sõnadel pole kõla ja värvid on tuhmid. Andke see töö kellelegi teisele ja lubage mul võtta vastutus seekord ise. Ma ei maali omale kunstitükki, mille üle kellelgi teisel kontroll on. Jätke minu asjad minule. Oma värvid endale. Ma maalin edaspidi isekorjatud kividele ja kui tahan, luban vihmal värve maha pesta. MA EI OLNUD SELLEKS VALMIS.

OSA III

.. jõuab siia varsti tagasi.*