- need on kõigest sõnad

[10.26.16.11.12]


Mu tunnen, et mu õlad on hullult laiad.
Laiemad kui nad tegelikult on.
Ja mu sõber klassi ees meenutab teist sõpra.
Sõpra, kes on kaugel.
" Mida rohkem sa teed, seda rohkem sa jõuad."
Sa ei pruugi kunagi teada kuna sind miski häirima hakkab.
Ole lihtsalt sina ise.

Ats, ma mõtlen su peale.
Tule vaata, mul on kass.
Ja mul on tõepoolest õppejõud, üks mees, üks sõber.
Pikk ja just oleks nagu kleenuke, ainult, et hall.
Vanust üks mitu korda rohkem, aga muidu täitsa mees,
ei miskit pidi või öelda, et mats.
Eile kirjutasin need read, sest loengus tuli mõte.
Atsi küll pole, kuid äkki ongi just tema, see kes ta on,
minu ees, minu sees - ma mõtlen, mis  mõttes.
Kui päris kaugel on Ats, kes palju teeb,
Kas keegi tõi mehe, mis matsi, ta nimi on Andres,
Siia, et oleks justkui keegi, kes oleks Ats, Minu ees.
Mõte mõtteks lohutas mind.
Emps on öelnud, et kui keegi lahkub, siis kusagil olla vaja ikka on edasi.
Tegelikult kaugele minna neil üldse ei ole, on valves, on olemas.
On lihtsalt veidi teises võtmes, on võtnud teise kuju.
Ent sõber on olemas, kuid väga kaugele läinud ja üldse pole näinud.
Kas siis pool kohta su olemisest mu autoistmetel kuju, see Andres, võtab?
Et kui inimesel on ette nähtud ümberringi kohad, mis täita tuleb sobivaga.
Just nagu kalapüügi mängus, kus iga kala püüaks õnge.
Kala igaüks seda sobitab, et õng suhu püütaks.
Kas võin ma siis mõelda, et inimene elu sõidab läbi näiteks autoga.
Autos kohad mitmed veel, egas inimene üksi läe, Läeb koos sõpradega,
läeb koos kallimatega, läeb koos vaenlasega, läeb koos õpetajaga.
Et kui sel kohal, sõber Tartu poole sõitis, mis tagasiteest sai?
Eile siis nägin, et ka õppejõud on sõber, meenutab üht meest, kes kaugele jäi.
Sõitsin mina tagasi, ent pool kohta tühi, nüüd nii kaua pole näinud.
Kas te sarnasus mu meelevallas võtab subjektiivse koha.
Kas täidab selle puuduse, mida keha ei tunne ja silm ei näe.
Keha ei tunne ja silm ei näe, et Ats, kes palju teeb, see palju jõuab.
Mis see füüsis palju mängib. Mängib, mis ta mängib.
ka vaimusilmas ette enam kujutada ei oska.
Mis teeb see mees, kes kaugele jäi kui miskit ei kuule ja juba muu saadan kuule.
Vahepeal jube kõle on, vot siis sõitaks Tartu küll, imestaks ja edvistaks,
pika peale kohaneks ja seal inimesi kõnetaks.
Oh, tere tartu, kuidas inimesi hoiad? Kas käituvad hästi?
Kuidas Kaia, kuidas Ats, kuidas Angela ja teised?
Teeme nüüd vahetust, sa hoia minu meelt ja vaid korraks laena inimesi.
Pilgu peale viskan ja siis annan tagai.
Ehk peaks minagi nõnda tegema, kes palju teeb see palju jõuab.
Siiani palju ju jõudnud nagu poleks.
Ja ma kunagi ei teadnud, et mind miski häirima hakkab.
Ma pean olema mina ise ja kord tee tartu ette võtma,
kõledusest vahetust tegema te ülikoolilinnaga.
Ei peaks tundma miskit laiaõlgsust, lihtsalt vaatama tulema.
Piparkooke tooma? ja üle teid vaatama.