- need on kõigest sõnad

[9.57.2.11.2012]


Vahel ma liialdan. 

Ma ei tahtnud kunagi sulle haiget teha.

Ja ma olen tahtnud sellest mitmeid kordi juttu teha. 

Kuid reaktsioon kirjale, mille sa kirjutasid.

Sa pole kunagi selle võimalikkust ette kujutanud. 

Nii kirjutan ma lootuses, et ehk loed sa mu blogi. Veel.

Kui mingigi piisk su olemusest mind ei vihka.

Et kõik, mis sa arvasid olevat, ei olnud päris nii.

Mitte kordki ei olnud mul ükskõik.

Kuid kirjaga sa võtsid mult sõnad suust.

Ma pole veel toibunud.

Sest ma ei saanudki päris täpselt aru, mis juhtus. 

Ma katsusin teha nägu, et kõik on korras. 

Et, juhtunud ei olnud midagi, sest ma ei olnudki tegelikult nii palju muutunud.

Kuid minule jäi minu arvamus ja sinule sinu. 

Kord olingi ma one in six billion, kuid sa läksid.

Sa tulid. Su silmad näitasid sulle midagi muud kui see tegelikult oli. 

Ma ei olnud tookord see, kes alla oli andnud. 

Ma ei olnud see, kes oodata ei jaksanud.

Ma ei olnud see, kes sind tagasi ei oodanud.

Ootasin. 

Kuid sa tulid ja sul tekkis arvamus.

Sa arvasid, ent ei teadnud. 

Jagasid arvamust, mis kohutas.

Ma ehmatasin, ma ei mõistnud, ma süüdistasin.

Ja aeg läks edasi, nagu see ära sõnatud sai. 

"Mul on ükskõik. Ma ei hooli."

See pole endiselt nii. 

Ma otsin aeg-ajalt üles su blogi.

Ja ma mõtlen tihti hommikusele Balti Jaamale.

Venemaale, mullitajatele, kommidele.

Su kodule, üllatustele, su emale, sushile.

Ja Friidale, Vau. Jõulukuusele.

Äkki saab nüüd teisiti. 

Lähme edasi sealt, kus pooleli jäime.

Ma olen seda lootust hellitanud.

Kui sa mulle kogemata helistasid.

Kui me tänava peal kokku satume. 

Kui ma kujutan ette naermist ja musta puudlit,

mis, vabandust, aga sinuta ei ole sama.

Ma igatsen tihti inimesi, kellest ilma olen jäänud, ma ei taha enam nii. 

Kui teisiti ei saa siis anna mulle veendumus, et sel ei ole mõtet, 

et sa ei tule tagasi ja see ei õigusta end.