Ma vaatan taevast ja pilvi,
ma ei kuule mängivat raadiot.
Ma mõtlen algusele ja mõtlen kestvale lärmile.
Maailmale ja meie rahule,
mõtlen kestvale vaikusele.
Kõige alguse lõpule ja kestvale eluarmastusele.
Sest, et ei tasu karta, sest, et on kiirusepiirangud tartu maanteel
ja kaitseinglid ajutiselt hõivatud elutarkuse ammutamisega.
On hakkamasaamise mõtisklused ja vastupidavuse keemiakatsed,
üleskuumutamine ja suitsukate kellegipoole.
Aga ütle ikka, ütle maailmale, et ma olen teel tagasi,
ma olen teel koju.
Ütle maailmale, et ka siis kui ei kõla lemmiklaul,
ma naeratusega ütlen, et ma tulen sinu juurde.
Ma tulen koju, sest mu süda on sinu juures,
sinu koht paremas vatsakeses.
Ärme karda, ärme karda,
kiirusepiirangud on ajutised, ma tõttan või läbi tulemüüri,
ma tulen koju.
Hubasus mind su juures toidab, su käed mu seljal,
su hingatud õhk toidab mu lilli, su puudutus sütitab maagia,
mis kadus kui kaotasin koha maailmas.
Sa oled mu kodu, ma tahan tulla koju.
Sa oled mu pikim kodutee, sa oled lemmik jooksurada.
Korv lohutustega, mu alternatiiv šokolaadile.
Juustusai? Moosisai?
Ületatud kiirus,
igatsetud siirus, mu limiteerimata intiimsus,
lolluste legmitiivsus.
Asteroidne sõltuvus, mu maailmamõistatus.
Lutsukivi sulpsatus.
Vaieldamatu kiusatus.
(millele kusjuures vastu saan vaid tänu teadmistele, hilisemale rahuldusele, rahulolu tundele)
No comments:
Post a Comment