Wednesday

[16.42.4.4.12]

Tunnid lähevad nii aeglaselt
aga ma ju tean, et aeg on välja mõeldud mõiste.
Iga piiks mu telefonist köidab enam tähelepanu kui see väärt on.
Iga kord panen lootusesurmas kinni äratuskella
või avan sõnumi kelleltki teiselt.
Ja ma kuulan juba hommikust saati ühte playlisti.
Ühegi laulu sõnad ei sööbi läbi mõtetest sinu pihta.
Hoian aga selja sirgu ja seisan mehiselt.
Või magan maha tunde siiski telefon kõrvaääres.
Ma ootan.
Ma isegi ei tea mida ma ootan.

No comments:

Post a Comment