Ja mina tahan olla väikene.
Vaikselt hoitud ja oodatud kui vihmast tüdind lapsed ootavad, et tuleks päikene.
Ning hoitud kui jänesest kaisukaru.
Kus kokkuhoiul puudub loogika.
Kuid kõik ühes on intovertne sümboolika.
Kooskõla ja saatuse salakeelte mäng, kus sümbolid ületavad filosoofide meeltetaju.
Kus ebamaisus on maine ja maine ei ole üldse mitte oluline.
Meeled katsuvad rääkida olulisi keeli, kuid maailm on tajutundetta.
Ja mina olen kõige väiksem.
Sest siinjuures ei ole väikene enam hirm.
Seda juba lihtsalt ei eksisteeri.
Olemus saladuseloori all on vegetatsioon ja kõik ongi roheline mass.
Väiksus ja hoitus peitub õmbluskohtade ristumispaikades.
Ega loor üksi, nagu taevalaotuses taevasinagi, hüdrosfääri ülesannet täida.
Nii kuis on pilved sina seotuseks on looril õmbluskohad uue maailma saladuseloori jätkuks.
Saladuseloori kergitades, mida teha ei tohigi..
On universum midagi hoopis muud kui seda näevad kellegi silmad.
Kadunud on palju. Kuid alles on ilmad.
Helerohelised, Tumerohelised, Sinakas-Rohelised, Tüümian-Rohelised.
Inimesed ei ole hoitud, sest massis ei ole hipsteritele ruumi.
Pubikuarvamus on jälle see, et külm olek, see jätab olemuse mulje ju khuuli.
Nii on ja nii on.
Jäik ja külm.
Ja väikene.
Kaua oodanud lapsed need jäävadki ootama.
Sest saladuseloori alla päikesele kohta ei ole.
Vaid seotud looritükkide vahelt, kus väiksus ja hoitus rolli mängivad, võib kumada üht teist.
Kuid see mass ei hooli.
Ei ole olemas kedagi erinevat meist.
Üksluine ja roheline mass ei hooli, sest uues maailmas sellele kohta ei ole.
Keegi mõtlema ei hakka, sest erakondi ei moodustada.
Majanduse arengut ei soosita ei rohelistelt tühermaadelt ega rohelistelt tühermaadelt.
Peale tühermaade lihtsalt muud ei ekisteeri.
Eksistents puudub üleüldse absoluutselt kõigel.
Väljamõeldistele võib leida ruumi.
Kuid kõik, mis ongi, ei olegi, sest see, mis on, ei ole füüsiline.
On vaid tabu, lollus ja rumalus, kus on moes objektiseerimine, teadmata selle tähendusest sittagi, sest ehe näide puudub ja elu on vaid teoreetiline.
Iga inimese sinised esmaspäevad võivad olla veedetud rohelise massiga uue maaima ühiskonnas.
Sest kui elu tundub kole on tahe see hukule viia.
Ja uus maailm on juba hukul.
Sinakas-Rohelised ilmad on võimalik puldivajutuse ja lihtsa sooviga küll meeltest kustudada, kuid raske on leida teed välja kadumatust energiaringist, kus voolud vaid muunduvad, kus endiselt on kõik intovertne sümboolika, mis ei pruugigi olla sümpaatne ja vähemgi positiivne.
Õnneks kooskõla või kõlatus ja salakeelte mäng on otsas homseks hommikuks, kui läbi on esmaspäev.
Ja iga järgmine hipsterivabadusega ja tühi massimaailm nädalapäevades võib olla juba ehe neljapäev.
Just nii nagu iga "Just Because" eksklusiivne hommikusöök.
Ning mitte ühelgi teisel esmaspäeval, ega hallil päeval nädalas ei pea olema väikene.
Ei pea taluma hoolimatust, ei piina, ei eksistentsi puudust, sest see on vaid siniste esmaspäevade rohelise massi uue maailma ühiskonna glämmrock, millest padujoodikudki kõige kohatuma peavalu saavad.
Ei pea olema ega tahtma olla nii väikene kui olen mina täna.
Ei pea muretsema ebaloogilisuse pärast sest kaisukaruks on veel endiselt, teisipäeva varahommikul, kukelaulu peale ärgates, karu ja mitte enam karuks nässerdatud jänes, kes omale nimeks Ott sai.
Ei pea muretsema, ses kukk laulis päikesetõusu peale ja hommik on hoopis helgem kui igavikuna minevikku jäänud raskelt unustatav kõle sinine esmaspäev rohelises maailmas, kus ei muretseta mitte erakondade töö pärast vaid laus lolluses nende puuduse pärast.
Teisipäeva hommikuti proovivad erakonnad ikka kokku ajada ka kõik need armsad poliitikud, kes nädalavatuse joomatuuridest esmaspäevasele koosolekule ei jõudnud.
Ja nii ilmad muutuvad. Millises ühiskonnas tahes.
Armasta elu.
Ela elu, mida sa tegelikult ka armastad.
3.45
No comments:
Post a Comment