[12.47.19.07.2012]
Seda tunnet on nii palju.
See treenituim ja regulaarseima pinge all olev lihas tahab mu sees karjuda.
Nagu liblikolevuste tahtejõud, mis on nii tugev, vaikselt murduvad trellide tabalukud,
ma tunnen saamatust ütlemata sõnadest.
Kui palju ma tahan nüüd ise öelda ja rääkida oma tunnetest.
Kuidas lugu ei pidanud sõnade kulutamisest.
Aga ma mõistan ju nüüd ise ka, et need ei saa kuluda sugugi.
Nii palju kasvab peale seda tunnet, et kulust juttugi olla saa.
Ennem uppuda võib üleküllusesse.
Ja nii ma hoian keelt hammaste taga, et mitte karjuda väikelinna suurima silla peal, et ma armastan sind.
Et mitte karjuda kogu maailma peale, et too ka mõistaks, et vabanda väikevend, vabandage kõik teised ka.
Üks hetk kunagi ma võibolla saan teile armastuse tagasi anda, kuid hetkel on see kogunenud aurupilvena vaid minu ümber.
Ja nii ma lummuses oma pilvedes jalutan öistes tuledes ja udusulg, kerges tuules, käib vaid ringiratast. Üksi.
Mina kõnnin ka üksi sellel väga momendil.
Ja liiklus on hõre ja korraga tihe, sest pilved jooksevad minu ümber ummikusse.
Autosid on vähe ja ükski neist ei tõmba üksikut sulge endaga kaasa.
Too jääb üksi, ent minule kõnnid vastu sina.
Keset ööd. Kui kell on juba järgmisesse päeva tiksunud.
Tuled vastu mulle nagu sa seda ikka teha võid ja minul ei saa naeratust suult.
Embame.
Embame nagu me seda ikka teha võime ja minul on sees kodusoojust õhkav tunne.
Kõige õigem tunne.
No comments:
Post a Comment