- need on kõigest sõnad

[11.56.9.8.2012]

Ma armastan muinasjutte lugeda kuid praegu on lihtsalt kõik teisiti.
Ma olen end kaotanud ja soe ilm päikesest ei paranda mu morjendatud meelt.
Ma tahan kõike endistviisi kuid mu mälu ei räägi sellest, mis olnud,
ja kõik, mis ma teen, teen automaatkäigust,
kõik on kulunud refleksid juba, kõik on alateadvusesse kodeeritud.
Ja nii ma ei mõtlegi ka siis kui tunnen, et võin päevi kõveras voodil lebades veeta.
Mind ei koti täna päikene, sest ma kuulan Ed Sheerani ja veendun, et depressiivsus võttiski koha mu meeltevaldusteni.
Ma tahan püramiidis vaaraode koha võtta ja palsameerituna sajandeid passida.
Ei midagi muud.
Ma ei taha mitte midagi muud.
Aga mu keha ei taha muud kui surra,
anda ära kõik energia ja loobuda liigutamast elujätkete voolust.
Vananeb lootusetuses mu jäsemete noorus, sest lahkunud minus on vähimgi eluvoorus,
ma tahan minema saada kehast,
toidust loobub vaim
ma lülitun välja.
Ja lülitun täpselt nii kauaks, et ühel hetkel see halb päev otsa saab.
Sest siis algab uus.
Ja siis olen ma targem, sest loen muinasjuttu kohe hommikul.
Vaid nüüd koledate hommikute lugemata jäänud muinasjutud kummitavad mind arusaamatusteni ja ma tahan ainult silmi sulgeda, vaikust või äärmisel juhul räiget rocki või midagi peadvalutamapanevat kuulata.
Ja ma kirjutan oma käe peale: "Ma ei tea," sest ma ei saa aru, et mu tujukus on lugemata muinasjuttudest.
Ma ikka veel ei tea ega taha mitte midagi peale selle, et olla muinasjutust palsameeritud vaarao iidses püramiidis passimas.