Thursday

5. november 09
Vaevalt usutav, et ta kuulatav on.
Ta kõne on piin.
Närvisüsteem, ausõna, üles ütleb.
Lõpeta see vatramine, sa plärised.
Sind ei paranda liim.
Justkui katki, sina, kramafon.
Veel paar sõna, ma pistan jooksu.
Paota suud.
Ja kuul su revolvrist peakolus kumiseb.
Vaevalt ma naljatan, pigem suren enne.
Ei midagi muud.
Sina ja elu, mõistmatu ebadrlus.
Vahest mõtleksid nüüd enne, vaikid.
Nagu Tõmblukk.
Kukusta suu, ära kõnele enam iial.
Ma needa sind ei taha, jääksid tummaks.
Justkui marionettnukk.
Sul vaid liikumatu suu.
See punane kriips su aegunäinud näol.
Jumal tänatud
Täiesti liikumatu, sa polegi värd.
:)

No comments:

Post a Comment