Monday

Thursday, April 2, 2009

Veiderdus

Nüüd ma hakkan alles taaskord mõistma,
kui kuradi palju ma siiski sind armastan.
Võin valada pisaraid, neil liuelda lasta,
kuid siiki ma tunnen kui palju sind armastan.
Ehk liialt ma mõtlen, et hoolid vaid teistest,
me kaugeks oleme jäänud ja üksteist ei tunne.
Ma ootasin seda aega, see polnud test,
ma tahtsin teada, kas hoolivust veel tunned ?
Olengi dramaatiline, kuid selline on mu iga,
heas näen halba ja halvas halvemat,
Ma ei lõpata unistamast, et oled minuga,
mu kõrval ja mu sees, et ei tunneks end ma halvemalt.
Nii tihi möödub päevi, kus teineteisest ei kuule,
justkui ei hoolikski, ei leia me aega.
Tahaksin siiski saata sulle tuule,
sõnumiga, et leiaksime endile aega.
Me koosveedetud aeg on üürike,
kuid pea hindamatu on selle kvaliteet.
Ma võin olla tasane, ehk kohati ullike,
kuid siiski teen vahet mis on "hea" ja mis on kvaliteet.
Naudin ma me aega vaikuses, sõnu ma ei vaja,
ära kohku ega oota, et lausuksin mõnda.
Su südametukset ma püüan kui kaja,
sest armastust ma tunnen nõnda.
Ma ei soovi öelda, mul rikkuda võib oleku,
ajan sassi oma mõtted, unustan oma hetked.
Võin öelda, et oled kui kuu,
kuid see pole see mida mõtlen hetkel.
Seda tunnet mu sees, on võimatu väljendada,
ükski sõna mu tunnet ei kata.
Hetkelgi olen ma raskuses, ei suuda seletada,
mida öelda ma tahaks, sind üllatamata.
Komplimente võin laduda,
kuid tuhanded sõnadki ei korva.
Seda tunnet, mida kõik maailmasõnadki ei suuda asendada,
Sõnad on kui meepotis tilk tõrva.

Need read siin ebaharilikus järjekorras ütelda võivad ehk ainult ühte.
Sõnad rikuvad ära mu tunde, sest see tunne on küllane, kuid sobilikku sõna pole ühte.
" Anna andeks ? "

No comments:

Post a Comment