[21.50.28.09.13]
Ja siis ma unistan sellest päris kodust, kus on hästi palju valgust ja raamatuid, nii palju patju voodil ja kõikjal aknad ja vaade.
Ja aura, mis loob muusika su kõrvu seda kuulamata. Kus iga sekund on erinev ja nii põnev. Kus võiks mittemidagi tegemata mööda saata päevi, sest seal olemisest lihtsalt piisab.
Kus tegelikult oleksid ka kõikvõimalikud asjad kõikvõimalikes loovuslainetes hullamiseks.
Unistan kohast, kus olemisel end ära unustan. Kus olemise peale inimesed, küsivad, mis toimub aga mina lihtsalt enesest joovastun.
Kohast, kus aeg enam ei loe.
No comments:
Post a Comment