- need on kõigest sõnad

katriin ütleb:
kas sul käsu peale tulevad luuletused?
Enelin [missioon PINK] ütleb:
on sul soovi ?
katriin ütleb:
mhmh
Enelin [missioon PINK] ütleb:
Ma kuulan teid.
katriin ütleb:
joruta siis
Enelin [missioon PINK] ütleb:
Kohe ja ükskõik millest või ?
katriin ütleb:
mhmh


Ma ei taha kirja panna siia koledat, sest seda kõike juba leidub, siin, seal.
Ma ju ei näe neid helbeid, ma ei kuule nende luuleid, ma ei näe, siin on halb, ümbert on kadunud ka kõik head.
Ma näed koledaid puid ja ühistranspordi liine, tühja ilma, musta akent ja masinaid tänaval mis siin urkas valmistavad juba kohutavat piina.
Ma tahan minna tagasi koju,
ma tahan minna sinna, kus ei ole mu ümber pimedust.
Ma ei korda enam seda mida ma tahan, ma ei räägi enam sellest, mis siin on sest, see on iga hetk, see iga hetk on järgmiseks hetkeks mnevik.
Ma lähen koju, poen teki sisse ja kaon soju.
Soju on soe, on soe, on soe.

Keegi siin mõtleb olevikust, mis tuleb siia minevikust.
See saab tulevikuks ja ometigi peaks olema ammu kaduvikust.
Tunneb see keegi midagi, midagi mis on kurbade meelest.
Need meeled nendest kurbadest on nende meeste keelest.
Keeled ütlesid palju, ent ei öelnud tõtt,
näitasid oma oskust, joosta vastu puu tüve,
Nad ei saa enam hingata, hõkk-hõkk.
Ja nii, nad otsutavad, mis vahet on neil,
kes ei näe seda mida mina,
Kes ei tunne seda mida mina.
Nad otsustavad hakata hingama ja nad ütlevad:
Pole sugugi ükskõik, pole sugugi savi.
Aga hakake ükskord mõistma, või lasen või tina.
Ning jooksen edasi ühes tuulest viidud, maha kantud peas.
Vastu puud, kus takistuseks ei ole verd tilkuv nina.
See on hulkur ja kadunud mõttelõng, see on Just For Now - Imogen Heap.

[ 15.42.28.12.2010 ]