- need on kõigest sõnad

Ma mõtlen ja mõtlemine teeb kõik hullemaks,
ma näen ja nägemine pööras kõik pahupidi.
Kaotasin taju olla ent taas rajale end sikutan,
kaotasin tunde olla üle tunnetest ja kõik muutus hullemaks.
Püüan vaigistada sundlevaid emotsioone,
püüan taastada mineviku mis kõik muutis.
Edasi rügan ja väldin kõike mis puutub sinusse,
vahete vahel eksin, näen hallutsinatsioone.

Kuid tänane polnud see,
sa kõndisid mulle vastu ja su näos puudus oskus olla.
Ka sinu jaoks oli see ebameeldiv,
kuid mina kõnetasin mina eirasin pilku, ma omasin oskust olla.

Tulevikku ma ei maini, see tuleb nagunii.
Minevik on läinud mis enam meenutada.
Oleviku loon ma sellise kuidas oskan,
minevik-tulevik käigu põrgu, pole vajadust meenutada.

Mida tahta ei oska ma öelda,
mida teen seda käigupealt sest mõtlemine pole täna minu jaoks.
Kohati tahan sind nii väga, kohati absoluutselt.
Kohati teen kõik et unustada, kuid kui palju oleks siiski mul öelda.
See pole üldse mitte läbi, on ju tunda veel,
sinul on see mis on mul ja meil on igatsus, sa tõded.
Oleks mul vaid oskus, näha et mul see on, on mida vajan,
oleks sul vaime võime seda mõista, mida me vajaks veel..