Ma keedan siin juba läbi hautatud mõtteid,
triivin kuldsesse paleesse, väldin muljutud luiteid.
Sind veel endiselt püüan väljutada peast,
saad üle ja minna edasi, mõelda nii ükskõikselt,
et miski pole halvast kõik on heast.
Kõik need mõtted mis sinuni kajavad,
detsibellides mis kuulmatus tees end edasi ajavad,
niivõrd juuksekarva halliks ajavad, lausmõtetused.
Keelevääratus mis eluks ajaks paiste tekitas,
elab kaasa meis igavesti, kui unustamatud kõnelused.
Sind igatsen, ent ma ei ütle, ei näita nõrkust,
kuid kuidas saan vastu panna, kui oled korraga nii hea ja saatan, millelegi millest õhkab hõrkust.
Ei ma ei maini kuivõrd totter on kõik mis taamal,
ma lihtsalt ei näe selle ilu, sest ilus on sinus kinni,
sa oled siin ja sina pole taamal.
Jah ma sõnelen,
pean vestlus ise-endaga.
Ma põlen,
vestlus sinust, kas sa ei luksugi?
Kas ei tõde fakte millele vastu sa ei saa?
Kõik tunded. Palun. Soovidepurskkaevu, Mulksaki!
Mis ma soovisin, see oli rahu ja tunded, see olid sina.
Kuid tingimusteta, kes sa kohale tuled.
Ei miskit muud kui neiu totakas ja püstdramaatikakuninganna.
Anna Ometi alla.
No comments:
Post a Comment