- need on kõigest sõnad

Taaskord käes see aeg, kus kätte sain klaviatuuri
vaid selleks enda tunnete väljendamiseks just siinsamas ekraani taga.
Ei pelgalt varja, et otse arvutisse trükin ja selle masinaga siin
ma jagan mida arvan.
Mida ma arvan sinust, jah sinust kelle tõttu ma nüüd higistan näppe.
Mõtlen vaid kuidas ilusaimal moel panna kirja see intutsioon selles mõttes.
Kas nüüd öelda otse kui seegi enam üldse võimalik on.
Vaat kui pikk algus ah aitab keerutamisest.

Ma vaatan sind tunde.
Kui tundub mähin sind teki sisse.
Mul endal on jahe, toon teed.
Tee loob mul aura, selle üleloomuliku tunde.
Mul ei saa sust küllalt.
Sinu juurest ma ei lahku.
Kui tuleb uni, viskun su kõrvale.
Ma pikutan, ent silmi ei sule.
Mul ei saa sust küllalt.

Kui vaid sa ise ei väsiks, sind suudleks öö läbi,
hommikust õhtuni.
Ma ei tüdineks.
Sest iga kokkupuude sinu näojoontega minus külvab midagi millega enne sind kokku puutunud ei olnud.
Need puuted su ninalt, põskedelt ja kätelt viivad mu ekstaasi kui väikese lapse.
Panevad mu naeratama nii et põsed väsivad ja nii nagu ma muidu kunagi ei naerata.
Teadmata mis tunne on lennata sinu puudutused läbivad kogu mu keha just nagu läbiks ma linnutiivul korraga tohutuid vahemaid.
See ei pruugi paista, kuid kui vaid siise sa näeksid. Segasem kui Coca-cola reklaam.